Andrei Kuzitškin: Euroopa peab õppima end Putini eest kaitsma

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Miks on nõnda, et Venemaa ja Putin näivad olevat läänest alati mitu sammu ees, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Ajalugu ei salli tingivat kõneviisi. Arutlused teemal «Aga mis siis, kui Hiteri ei olekski sündinud ja Stalin oleks juba noorena surnud» kuuluvad ulmekirjanduse ning Hollywoodi paralleelmaailma seikluslugude maailma. Ent just ajaloolised paralleelid tulevad pähe, kui kõrvutada tänapäeva ja 1938.–1939. aasta ehk vahetult Teise maailmasõja eelse Euroopa poliitilist olukorda. Paraku on kokkulangemisi liigagi palju.

Ajaloo õppetunnid

Aga asume asja kallale. Teine maailmasõda aastail 1939–1945 oli 1914.–1918. aastal möllanud Esimese maailmasõja jätk. Saksamaa poliitiline eliit, kelle peas kumises Bismarcki «maade kogumise» idee, ei suutnud leppida 1918. aasta sõjalise lüüasaamisega ning usaldas 1933. aastal Adolf Hitlerile võimu saksa rahva suuruse taastamiseks. Hitler alustas Euroopas uut sõda, mis kandus üle kogu maailmale. Ent tekib küsimus: kuidas ja miks õnnestus purustatud maa märatseval juhil lühikese ajaga taastada Saksamaa majandus, luua võimas sõjavägi ja alistada Euroopa? Ajalugu pakub palju vastuseid. Mina valisin välja ühe: selle taga peitus Euroopa nõrkus. Tõepoolest, Euroopa riigid vaatasid pikka aega Hitleri tegudele läbi sõrmede ja isegi tegid temaga koostööd.

Aga kuidas olid lood tugeva Ameerikaga? Ameerika, vaat, ootas 1941. aasta detsembrini, kuni Jaapani lennukite rünnak Pearl Harboris sundis USA astuma sõtta, mis oli keenud Euroopas juba kaks aastat.

Kahjuks osutavad paljud tõendid sellele, et ajalugu kordub. Loomulikult, absoluutseid analoogiaid ei ole – maailm on Teisest maailmasõjast möödunud 70 aastaga ikkagi tublisti muutunud. Kas või selle poolest, et kui 1939. aastal oli globaalse destabilisatsiooni peamine allikas hitlerlik Saksamaa, siis nüüd on sama rolli üle võtnud putinlik Venemaa. Kurb, aga tõsi.

Kunagise mõju kaotamisega rahulolematud Venemaa eriteenistused andsid oma suuruse taastamiseks 2000. aastal võimu Vladimir Putini kätte. Viimane taastaski eriteenistuste suuruse ning selle kõrval algatas ühtlasi uue sõja Kaukaasias ja Euroopas. Kuidas küll nii läks, et silmapaistmatu KGB ametnik Euroopat nii ootamatult tabas?

Möödunud sajandi 30ndatel aastatel kujunes «Euroopa kehandit» kurnava fašismiviiruse kasvukeskkonnaks ksenofoobia: võitlus juutide, mustlaste, üldse kõigi «võõrastega», kes erinesid enamusest veendumuste, usu või rahvuse poolest. Meie ajal vallandas just rändevoog Euroopas täieulatusliku poliitilise kriisi. Euroopa riikide natsionalistlikud jõud ekspluateerivad häbenemata inimeste hirmu Lähis-Ida ja Aafrika, Pakistani ja Afganistani «võõraste» tulva ees. Pealegi annavad põgenikud ise alust paanikaks, korraldades kogu Euroopas terrorirünnakuid. Kerkib küsimus: kes ja kust neid terroriste suunab?

Maailm kõigub

Nii või teisiti on siht aga saavutatud: Euroopas on tugevnenud tung teistest eemale joosta ja peituda ebastabiilsust süvendavate ohtude eest oma «rahvuslikesse korteritesse», ohverdades ühtlasi pisut demokraatiat riikliku julgeoleku nimel. Esimesena näitas eeskuju Suurbritannia, mille elanikud andsid hääle Brexiti poolt.

Siis hakkas terve hulk riike, sealhulgas Ungari, Serbia, Norra, Prantsusmaa, Hispaania, Bulgaaria ja Balti riigid, oma piirile tara püstitama. Hollandi referendumil ei toetanud enamus Ukraina ja ELi assotsiatsioonilepingut – seegi on uutmoodi tara. Ungari president ja Poola seim üritavad ühtmoodi järjekindlalt piirata demokraatiat ja sõnavabadust, mille eest on korduvalt pälvinud Euroopa Parlamendi kriitikat.

2016. aastal nõrgestasid Euroopat tunduvalt ka Prantsusmaa presidendi Hollande’i keeldumine uuesti ametisse kandideerida ja Itaalia peaministri Renzi algatud referendumi läbikukkumine. Liberaalsete jõudude esindajad pidid samuti leppima kaotusega Bulgaaria presidendi- ja Rumeenia parlamendivalimistel.

Euroopa kulutab üha rohkem jõudu ja ressursse sisemiste probleemid lahendamiseks ja ühtsuse säilitamiseks. Üha vähem jõudu ja ressursse suunatakse väliste ohtude ja väljakutsetega tegelemisele. Sealjuures ei mõista kaugeltki kõik Euroopa poliitikud, et paljusid Euroopa sisemisi probleeme genereeritakse ühest ja samast välisest allikast, nimelt Venemaalt.

Initsiatiiv tuleb venelastelt tagasi võtta

Näen, et Euroopal ei jagu otsuse- ja järjekindlust suhtumises Venemaasse. Venemaa aga käitub Euroopa suhtes just niimoodi, ääretult otsuse- ja järjekindlalt, sihiks ühtse Euroopa purustamine. Vladimir Putin ja tema lähim ringkond saab imehästi aru, et Euroopa on ainuke allikas, kust Venemaa majandus saab odavat laenu ja tipptehnoloogiat. Ameerika on kaugel, Hiina kõrgel, Euroopa aga otse külje all. Ja ainuke kindel viis, kuidas tõmmata Euroopa Venemaa huvi- ja mõjusfääri, on kahepoolsed suhted iga riigiga eraldi.

Venemaa poliitilisel juhtkonnal on tunduvalt lihtsam jõuda kokkuleppele ükshaaval Soome, Poola, Prantsusmaa, Itaalia, Ungari ja teiste ELi riikidega kui kogu Euroopa Liiduga korraga. Pealegi on Euroopa Liit kui NATO kollektiivne liige Venemaale ka sõjaline oht. Üksikute Euroopa riikide sõjaväed aga Vladimir Putinit ei hirmuta.

Imekspandaval moel ongi Venemaal õnnestunud nii Euroopale kui ka tervele maailmale peale suruda oma poliitiline agenda: kogu maailm, kaasa arvatud Euroopa, on jagunenud kahte leeri vastavalt sellele, kas nad on Putini poolt või vastu. Euroopa poliitikud vaidlevad, kas tühistada Venemaa ettevõtetele kehtestatud sanktsioonid või mitte. Ehkki vaielda ja arutleda tuleks hoopis liberalismi saatuse ja populismi võidu ohu üle.

Venemaa propagandamasin muidugi mängib aktiivselt kõigi nende lahkhelide peale. Mainitud masinat aga juhivad Venemaa eriteenistused ja sõjaväelased. Selles mängus on seis selgelt Venemaa kasuks. Venemaa on edukalt ja täiesti karistamatult okupeerinud osa Gruusiast ja Ukrainast, kontrollib osa Moldovast, peab sõda Süürias, sekkub aktiivselt Prantsusmaa, Tšehhi, Balti ja Balkani riikide siseasjadesse. Sellise sekkumise värskeim näide on hiljutine katse korraldada sõjaline riigipööre Montenegros.

Ma ei välista üldsegi, et Venemaa eriteenistused on kasutanud tšetšeene salajase relvana terrorivõrgustike loomisel Euroopas. Kui see peaks nii olema, on ka mõistetav Vladimir Putini eriline suhtumine Tšetšeenia juhti Ramzan Kadõrovisse, kes sisuliselt on loonud Venemaa piires isikliku emiraadi. Otse Euroopa südames, Moldova territooriumil nõndanimetatud Dnestri-äärses, hoiab Venemaa tervet laadungit relvi, millest piisab lausa armee relvastamiseks. Moldova, Rumeenia ja Serbia kaudu jõuavad need relvad kogu Euroopasse.

Kuni Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia eriteenistused jahivad üksikuid terroriste, kogub Euroopa põrandaalune terrorivõrk aina jõudu ning genereerib üha uusi terroriohu laineid. Niisiis, Euroopa on Putini ees täiesti jõuetu? Miks? Sest just karistamatus on Vladimir Putini ja tema režiimi jõu allikas.

Euroopa Liidu, USA ja veel mõne riigi sanktsioonid Venemaa ettevõtetele ning üksikutele poliitikuteke ja oligarhidele on kerge ninanips Putinile. See ei ole niivõrd valus, kuivõrd solvav.

Muide, Venemaa propaganda annab isegi selle looga Euroopale õppetunni: Euroopa ajakirjanduses, sealhulgas Eestis, nimetatakse neid «Venemaa-vastasteks sanktsioonideks». Juba selle väljendiga sisendatakse venemaalastele mõtet, et «lääs peab sõda kogu Venemaaga».

Minu meelest oleks aeg hakata asju õige nimega nimetama: sanktsioonid ei ole mitte sõda Venemaaga, vaid võitlus konkreetsete ettevõtete ja isikutega, kes jõhkralt rikuvad rahvusvahelist õigust. Kuid tõeliseks võitluseks Putini režiimi agressiivse ja ekspansionistliku poliitikaga on vaja märksa tõhusamaid vahendeid. Ma usun, et selliseks vahendiks võiks saada ELi-Venemaa memorandum.

Sellesse dokumenti tuleb kirja panna Euroopa Liidu ja Venemaa suhete põhialused ja printsiibid. Majanduse vallas peab Euroopa garanteerima Venemaale ligipääsu oma turule ja finantssektorile, vabaduse investeerida kinnisvarasse ja ettevõtlusse, mõistagi vastutasuna Euroopa ettevõtete ja investorite samasuguste õiguste eest Venemaal. Kuid majandussuhete taastamisele peab eelnema mitme poliitiline probleemi lahendamine.

Venemaa peab võtma endale järgmised kohustused: kahe-kolme aasta jooksul demilitariseerida Donbass, taastada täies ulatuses piir Ukrainaga, alustada läbirääkimisi Krimmi kui Ukraina koosseisu kuuluva omavalitsusliku territooriumi üle, viia Venemaa väed välja Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ning alustada läbirääkimisi nende alade staatuse üle Gruusia koosseisus, viia Venemaa väed välja Dnestri-äärsest ja alustada läbirääkimisi selle ala staatuse üle Moldova koosseisus, ratifitseerida piirileping Eestiga.

See ei ole loomulikult kaugeltki ammendav nõudmiste loetelu, kusjuures nõudmised võivad olla vastastikused. Kuid Euroopa Liit peab nende esitamisel ilmutama selgroogu. Seni käituvad Euroopa ametiisikud ja poliitikud Venemaa suhtes nagu mõne prestiižse klubi liikmed, kes on sattunud silmitsi tänavakaagiga: käsi määrida ei soovi, kakelda kardavad.

Lämmatav propaganda

Mulle tuleb meelde Mark Zahharovi geniaalne film «Tavaline ime». Üks filmi peategelasi on Kuningas (samuti geniaalse Jevgeni Leonovi esituses), kes pajatab vanaisast, kes olevat olnud erakordselt rahuarmastava iseloomuga. Kui otse tema silme ees lämmatati ta abikaasa, seisis ta paigal ja korrutas endamisi: «Kannata välja, ehk läheb mööda ja midagi ei juhtugi.»

Euroopat juba lämmatatakse karuembuses ning talle surutakse infotoidu asemel kurku propagandamürki. Ent paljude maade poliitikutest, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmetest ja isegi mõnest presidendist koosnev koor aina vannutab: «Kannatagem välja, ehk ei saadetagi Siberisse!» Aga ei! Ei tohi ega saa oodata ja kannatada! Kui Vladimir Putin keeldub selle status quo taastamisest Euroopas, mis kehtis enne Gruusia sõja algust 2008. aastal, siis tuleb Venemaaga külmutada kõik majanduslikud ja poliitilised suhted. «Poolrase»  Euroopa on just selline nõrguke Euroopa, mille peale Kremli juhtkond õigustatult laia suuga irvitab.

Aga USA? Jah, küllap USA ootab, millal Põhja-Korea annab löögi Okinawale või hiinlased korraldavad dessandi Taiwanile.

Kas tõesti peab just Euroopa olema see koht, kus õppetundidest õppust ei võeta? Euroopa liberalism on juba korra kapituleerunud Hitleri ja natsismi ees. Liberaalsete väärtuste devalveerumine viis Teise maailmasõjani. Seepärast peab liberalism õppima ennast kaitsma totalitaarsete ohtude eest. Putini ja tema oligarhide Venemaa nimelt selline oht ongi. Mitte sõda ei tule karta, sest see on juba alanud. Seepärast tuleb ühtlasi õppida elama sõjaaja seadusi mööda. Tuleb anda otsustav vastulöök igasugusele katsele seada kahtluse alla Euroopa ühtsus. Kõik üleskutsed Euroopa Liit lammutada tuleb võrdsustada reetmisega. Pisimatki järeleandmist Vladimir Putinile tuleb hinnata poliitilise reetmisena.

Võidakse muidugi küsida, kui palju vastavad need põhimõtted ise liberalistlikele seisukohtadele. Vastan: igati vastavad! Vabadus on liberalismi peamine väärtus. Kuid vabadus on ühtaegu peamine relv võitluses valega. Ja «relv» on siin võtmesõna.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane