Jürgen Tamme.

FOTO: Mihkel Maripuu

«Oleks niisama naiivne kui utopistlik eitada riigikaitse tõhustamise vajadust ajal, mil Mars valitseb maailma ja rahuinglid palmioksadega on siirdunud teistele planeetidele.» Nii põhjendas vasakpoliitik Oskar Gustavson 1939. aastal Riigivolikogus vajadust tugevdada riigikaitset.

Teisipäeval kirjutas Postimehes Soome valitsuse ideest rahastada uute hävitajate ja sõjalaevade ostu kaitsemaksuga. Diplomaaditaustaga julgeolekuekspert Pauli Järvenpää nimetas seda innovaatiliseks mõtteks.

On vähe teada, et Eestis on selline maks kehtinud. 1939. aasta kevadel, seitse kuud pärast Müncheni sobingut, kiitis riigikogu heaks Eenpalu valitsuse riigikaitsemaksu seaduse eelnõu. Kahe nädalaga läbis see kahekojalise parlamendi komisjonid ning vähem kui kuu pärast esitamist andis president Päts sellele oma allkirja. 

Seadusega tõsteti viieks aastaks enamiku kehtinud maksude määrasid kümme protsenti. Lisaraha läks aasta varem Pätsi dekreediga loodud riigikaitse fondi, kuhu tehti kümneaastase plaani alusel broneeritud väljamakseid otse riigieelarvest.

Enim raha saadi tulu- ja aktsiisimaksust, kuid tõusis veel rida makse. Neist osa võiks olla spikriks praegusele valitsusele: kinnistusmaks, pärandi- ja kingimaks, trahterimaks ning kogukonnamaks. Kui ärimaks, tuletikumaks ja müügimaks välja arvata, kasvasid kõik otsemaksud.

Põhimõttelist vastuseisu kaitsemaksule polnud. Pätsi ja valitsust tasahäälestamises süüdistanud opositsioon heitis küll ette, et headel aegadel ei kogutud reserve ning raha kulutati ebaproduktiivsele fassaadile ehk riiklikele ehitusprojektidele ja ametkonna paisutamisele. Valitsus pidas seda tagantjärele tarkuseks.

1940. aasta alguses, juba nn baaside ajal ja pärast Poola purustamist, tuli Uluotsa valitsus välja ideega tõsta riigikaitsemaksu aastaks 20 protsendile. Erandiks oli kogukonnamaksuna tuntud isikumaks. Eelnõu, millele lisandus riigikaitse siselaen, muudeti seaduseks kuuga.

Maksuga oli jäädud aga lootusetult hiljaks. Eesti kaitsevõime oli 30ndate alguse majanduskriisist tingitud kärbetest, mis tähendasid ka vajalikest relvahangetest loobumist ja koondamisi, nõrk. Ka kriisi möödudes jäi riigikaitse vajaliku tähelepanuta, mis näitab, kui valesti hinnati välis- ja julgeolekupoliitilist reaalsust.

Lõpuks hakati palavikuliselt tegutsema, kuid suurem osa tellitud relvastust ei jõudnud kohale. Varsti täitus riigikaitse alarahastusele tähelepanu juhtinud kindral Laidoneri hoiatus: kes pole võimeline end kaitsma, kaob teiste keskelt ära.

Ehkki tuntud on väljend, et ajaloost ei õpi keegi kunagi midagi, võiksime püüda. Esimese iseseisvusaja lõpetanud trauma on selleks liiga valus õppetund. Riigikaitse eeldab järjepidevat hoolt. Kaitse-eelarve ajutine kokkuleppeline suurendamine (30ndatel olid kaitsekulutused eelarvest u 20 protsenti, kuigi täpse protsendi üle võib vaielda) väärib vähemalt avalikku analüüsi ja arutelu.