Avo-Rein Tereping: on aeg mõelda lasterikastest emadest kui suurinvestoritest

Männimäe lasteaia Lepatriinu rühma kuue- ja seitsmeaastased lapsed. Foto: Elmo Riig

Ühel loengul palusin tudengitel kirjeldada, missugused assotsiatsioonid neil tekivad, kuuldes räägitavat sotsiaaltoetusest. Kõige sagedamini meenusid sõnad «puue», «invaliid», «haige», «erivajadused», «töötu», kuid samuti «paljulapseline», «lastega pere», «lastetoetus».

Praeguses sotsiaaltoetuste mõtteraamistikus käsitletakse lastetoetusi nagu teisi sotsiaalkaitse kulusid. See kuulub sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonda. Järelikult on lastetoetuste eesmärk tagada kaitse ebasoodsate sotsiaalsete mõjude eest, aidata hädas olevaid lastega peresid, sest lapse sünniga suureneb paratamatult vaesusrisk. Selles paradigmas on lapsed kuluartikkel, mis koormab kõigepealt pere eelarvet. Toetuste maksmine koormab seejärel riigieelarvet, kus, teadagi, on alati rahast puudus. Nõnda on praegu lastetoetuste puhul tähelepanu keskmes olevik – aidata, sest nad on hädas –, mitte aga tulevik.

Seda kinnitab ka meie põhiseadus, mille § 28 sätestab: «Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. /…/ Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.» Kõik hädalised ühes pundis koos!

Tänapäeva sotsiaalhooldusel on kaks suurt, teineteisest põhimõtteliselt erinevat sihtrühma. Esimese moodustavad need, kes vajavad abi sellepärast, et ei suuda ilma hakkama saada ning vajavad toetust kogu elu: pensionärid, erivajadustega inimesed, tervise kaotanud või muul moel puudust kannatajad. Nende toetused ei ole suunatud tulevikku, need aitavad toetust vajajatel praegu hakkama saada. Oleks ju parem, kui hädalisi oleks vähem, kui inimesed ei invaliidistuks, kui elu- ja töötingimused ei tekitaks tervisehädasid, mis ei võimalda omal jõul toime tulla. Need toetused, samuti pensionidena väljamakstavad summad ei tule kunagi riigikassasse tagasi, see on kõige puhtam kuluartikkel, ometi hädavajalik, et tagada abivajajatele inimväärne elu.

Teine ja täiesti teistsugune grupp on lastega pered, eriti lasterikkad. Loomulikult vajavad nemadki toetust, sest lastega peres suureneb vaesusrisk. Kuid see abivajadus on ajutine. Lapsed saavad suureks, hakkavad tööl käies tasuma riigimakse ja sel viisil maksavad tagasi kunagi riigi poolt kulutatu. Lastetoetused on suunatud tulevikku, need aitavad lastel valmistuda eelseisvateks iseseisva elu aastateks. Kas ei oleks õigem seda kuluartiklit käsitleda kui investeeringut? Lastesse panustatu viib ühiskonda edasi, mitte ei ole edasiminekut pidurdav raske koorem. Sellel on ju kõik tulevikus eeldatava kasumi lootuses tehtud investeerimise tunnused.

Kui ärkamisaja taluperemehed maksid oma higi ja vaevaga saadud rahaga kinni laste õppimise ülikoolis, siis ei olnud selle eesmärk oma hädas olevate laste toetamine. Eesmärk oli strateegiline: et lastel endil oleks parem tulevik ja ka talus kui tootmisüksuses edeneks elu haritud noore peremehe juhtimisel paremini. See oli täiesti selge investeering selle mikroühiskonna tulevikku. Tegelikult oli taluperemeeste poolt oma laste arengusse investeeritu mõju märksa laiem: see mõjutas eestlaste eneseteadvust, kogu Eesti ühiskonna arengut. Tänu sellele sai võimalikuks Eesti riigi teke.

Aga see ei muuda ju midagi, kui nimetada lastetoetused investeeringuks, ütlevad mõned. Raha on ikka raha, ükskõik missugusest taskust seda võtta ja lõpuks tuleb ju see kõik maksumaksjatelt. Ometi muudab see meie mõtlemist, kuid meie otsustused sõltuvad meie mõtlemisest. Otsustamist mõjutavad mõisted, mida kasutame. Kui mõtleme lastetoetusest kui pelgalt sotsiaalkulust hädalistele, on otsustused teistsugused kui siis, kui mõtleksime investeeringutele. Näiteks tasuta haridus ei põhine ju mõtteviisil, et pelgalt on vaja lastega peresid hariduse andmisel aidata. Ega tasuta kõrghariduselegi üleminekul olnud eesmärk lihtsalt aidata neid, kes ei suuda tasuda õppemaksu. Eesmärk oli kaugem: tõsta üldist haridustaset, et olla tulevikus riigina edukam.

Lastega pered on investeerijad meie riigi tulevikku, lasterikkad pered aga eriti. Kolm ja enam last on sünnitanud umbes 14 protsenti kõigist naistest. Nende panus rahva kestmisse sünnitatud lastena on aga 33 protsenti. Ehk mõtleksimegi neist kui suurinvestoritest?