Raul Rebane

FOTO: Loco Studio/ERR

Kolumnist Raul Rebane kirjutab, et varguse järel Moskvasse viidud ametiraha tagasi nuiamine on alandav ja selle tegemine sise- ja parteipoliitiliseks teemaks lausa ohtlik.

Pärast pikka vaikelu on ametiraha teema jälle üleval. Urmas Paet palus Euroopalt abi selle tagasisaamiseks. Abi ei saanud.

Mõni aeg tagasi, riigikogu 2015. aasta valimiskampaanias lubas keskerakondlane Jaanus Karilaid tõsta lauale nende erakonna lepingu Ühtse Venemaaga. See lauale tõstmine tähendas ilmselt arvamuste vahetust Edgar Savisaarega ja arvamusi vahetatigi. 13. veebruaril 2016 tuli Karilaid välja täpselt samasuguse jutuga, nagu oli Edgar Savisaar rääkinud 2004. aasta detsembris. «Putinleping» olevat hea seepärast, et selle abil saaks erakond teha Eestile suure teene ja tagasi rääkida presidendi ametiraha, mis on kuskil Moskva laos.

Siit lähebki vaidluseks.

Ametiraha saatusele on lihtne jälile saada. 1936. aastal Paul Luhtheina kujundusega tehtud Riigivapi teenetemärgi kett, rahvasuus presidendi ametiraha, viidi juba 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist Moskvasse. Pärast iseseisvumist on seda korduvalt üritatud tagasi saada, aga ei anta. 2000. aastate alguses tundus, et varsti-varsti, aga sinna on see jäänud. Asjatute katsete järel tehti Arnold Rüütli ajal keti koopia ja seda kantakse pidulike sündmuste ajal siiani.

Selles, et suurte segaduste ja vallutuste ajal võtab tugevam nõrgemalt ära tema varanduse, pole midagi erakordset. Hitlerlik Saksamaa röövis ju suure osa Euroopa kultuuriväärtustest enda juurde kokku. Sadu tuhandeid objekte anti hiljem tagasi, juhul kui omanik oli teada.

Stalinistlik NSVL oli ka usin hankija, eriti sõja võitmise ajal ja järel. Selleks olid loodud spetsiaalsed «trofeebrigaadid», kes eelkõige Saksamaa tühjaks kammisid. Nende saagiks sattus uskumatu hulk varandust, kokku 21 834 vagunit majandusvara, 73 493 vagunitäit ehitusmaterjale ja korterisisustust, nende hulgas näiteks 60 149 klaverit. Veel saadi 6370 vagunitäit paberit, 588 vagunitäit nõusid, eelkõige portselani, 154 vagunit nahku, kangaid ja villa, 18 217 vagunitäit põllumajandusvarustust ja 24 vagunit muuseumiväärtusi. Kulda, hõbedat ja plaatinat toodi koju kokku 174 151 kilo. Kui need ametlikult kirjas vagunid üksteise järele panna, saaks ida poole liikuva varanduserongi pikkusega vähemalt 2500 kilomeetrit!

Kõik pole muidugi kirjas, sest üht-teist pudenes hankijatele, isegi päris palju pudenes. Näiteks NSVLi Poliitbüroo määruses 20.01.1948 on ära toodud loend esemetest, mis leiti legendaarse väepealiku Georgi Žukovi suvilast. Seal oli 70 kuldeset, osa neist teemantide ja briljantidega, 740 eset lauahõbedat, veel 30 kilo muid hõbeesemeid, 50 kallist vaipa ja gobelääni, 60 suure kultuuriväärtusega maali, 3700 meetrit siidi, 320 karusnahka jne.

See oli sõda ja võtsid kõik, ka Venemaalt rööviti, õigustatakse. Eesti ja paljude teiste riikide puhul on olukord küll absoluutselt teistsugune, siin võeti enne sõda. See ei olnud sõjakahjude kompensatsiooniks, see oli lihtsalt rööv. Okupeerimise käigus toimus suur hulk omanikuvahetusi jõuga, nende kirjeldusi on nii suuliselt kui kirjalikult. Mälestusi omanduse kaotamisest on enamikul peredel, näiteks 14. juunil 1941 võttis püssiga sõdur küüditamise ajal ära mu vanaisa Vabadussõja ordeni, Valgetähe V astme ordeni ja abielusõrmuse. Ordenid olid võtjatele vist üldse meeldivad asjad, sest ka presidendi kett pidi Moskvas kirjas olema kui «Eesti orden».

Venemaale viidud kultuuriväärtuste tagastamise kommet ei ole olnud, välja arvatud mõned erijuhtumid. Hruštšovi ajal anti Saksa Demokraatlikku Vabariiki tagasi Raffaeli «Sixtuse Madonna», samuti säilinud osad Pergamoni altarist.

See kõik selgitab, et meie keti pool kilo kulda ja näputäis briljante Moskva silmis suurt tähtsust ei oma, lihtsalt üks vidin teiste hulgas. Selgitab samuti, miks ükski Venemaa riigijuht, teiste hulgas ka Tallinnas bareljeefiga pärjatud Boriss Jeltsin, ei ole teinud ühtegi liigutust võimalikuks tagastamiseks. Kui oleks olnud tegelikku soovi ja sisimas tuntud, et see on tõesti meie oma, oleks see ammu Eestis. 25 aastat on võimalus olnud. Ja miks peakski selle tagastama, kui see on ausalt, tugevama jõu ja suurema relvaga röövitud?

Siit lähtuvalt soovitan loobuda igasugustest taotlustest Venemaalt ametiraha tagasi saada. Lihtsalt alandav on enda asja niimoodi nuruda. See pole ju majanduslik küsimus, vaid au asi ja au üle tingida ei saa. Ammugi tuleb loobuda erakondliku tagasihanke ideest, sest sel juhul ei tea kunagi, mida keti eest vastu lubati. Kui ainult oletada, et praegu saaks teoks Savisaare-Karilaiu idee ja Keskerakonna lepingupartner Ühtne Venemaa pakuks sõsarparteile ketti hea tahte märgina tagasi, siis läheks ju põrgu lahti. Siis ei saaks ju keegi enam aru, kuhu punti Eesti kuulub ning mis asju uus koalitsioon ajab ja kellega. Ja kohe saaks selgeks, et leping poleks raugenud ega väsinud.

Asjaolu, et kett on Moskvas, lahendab ka ühe vaidlusaluse ajalooküsimuse. Ametiraha mittetagastamine tunnistab ju vastuvaidlematult Eesti okupeerimist. Teame, et Venemaal ei nimetata Eesti vallutamist 1940. aastal nii, vaid selle kohta kasutatakse väljendeid töörahva revolutsioonist vabastamiseni. See on küll üks vahva vabastamine, kui ma esimese asjana viin vabastatava väärtesemed oma aita.

Loomulikult, Moskvas oleval ketil on vaieldamatu sümboolne tähendus ja ka see on kindlasti üks põhjus, miks teda tagasi ei anta. Aga tuletame meelde, et meil hävitati kõik Vabadussõja monumendid, need taastati ja praegu võetakse neid juba kui originaale. Sama on juhtunud ametirahaga, see praegune on juba aktsepteeritud uue aja ehtsana.

Kokkuvõtteks. Las see kett olla seal, kus ta on. Kui kunagi tuleb Venemaal võimule mitte nii ähvardav ja ohtlik režiim, siis vaatame edasi. Seni aga kanname hoolt, et praegune kett ajaloo peenrahaks ei muutuks.

Riigikantselei sümboolikanõuniku Gert Uiboaia kommentaar

Riigivapi ketiklassi teenetemärgi uus kett valmistati Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks 2008. aastal ning valitsus andis selle 22. veebruaril üle toonasele presidendile. Uue keti valmistamise idee algatas teenetemärkide seaduse muutmise töögrupp 2007. aasta kevadel ning seadusemuudatus jõustus 23. veebruaril 2008.

Presidendi kantav riigivapi teenetemärgi kett ongi ainueksemplariline originaal. Kuna seadus sätestab riigivapi keti ainueksemplarilisena, siis nimetatakse Moskva Kremli Relvapalatis hoiul olevat ketti museaaliks. Teenetemärkide seaduse tähenduses on riigivapi ketiklassi teenetemärgi kett, mida kannab president oma ametitunnusena, 2008. aastal valminu.