Karl-Eduard Salumäe: ega ikka ei pea küll kõik tantsivat karu näha saama

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

«Sest nii on alati olnud!» käratas perepea ja põrutas rusikaga vastu lauda. Rohkem ei vaieldud. Keegi ei julenud enam midagi küsida. Igaüks võis endamisi nuputada, miks on alati nii olnud.

Teatud olukordades on säärane põhjendus okei. No näiteks siis, kui laps küsib üheteistkümnenda jonnaka küsimuse. Kuskilt maalt läheb piir. Kõike ei jõua korraga seletada. Iseasi on, kas maksab häält tõsta ja prõmmida. Ilmselt ei maksa. Mingil ühiskondlikul teemal kaasa rääkides tuleb muidugi tunduvalt enam selgitada. Õigem oleks vist küll öelda «tuleks», sest ikka ja jälle võib mõne säärase küsimuse üle käivas diskussioonis kohata just niisuguses stiilis «argumenti».

Soovite värsket näidet? Aga palun. Selleks sobib hästi viimasel ajal kõneainet pakkunud metsloomi kasutavate tsirkuste teema. Olgu siinkohal täpsustatud, et ma ei räägi praegu Viljandi linnavolikogust ega näita näpuga ühegi volikogu liikme poole. Tegelikult ei pea ma üldse üksnes Viljandis sündinut silmas, sest samasugune diskussioon on käinud mitmel pool mujal Eestis. Sellest on ajakirjanduses kirjutatud ning selle kohta on nii kommentaariumis kui ühismeedias palju arvamust avaldatud. Tõsi, Viljandi linnavolikogu saalist kostis esimesel ringil niisugust juttu, et puuris looma on aegade algusest presenteeritud.

Ent ühtlasi on volikogu koalitsioon pikemalt avalikkusele selgitanud, miks ta otsustas avaliku ürituse loa andmise reeglistiku muutmise ettepaneku teisele lugemisele saata. Pealegi võeti ettepanek teisel korral muutmata kujul vastu. «Minu vanemad vaatasid tantsivat karu. Mina olen vaadanud tantsivat karu. Minu lapsed ja lapselapsed peavad seda samuti saama!»

Säärane jutt on pisutki järele mõeldes täiesti jabur. Ometi võib teistsuguse sõnastuse, kuid sama sisuga kommentaare internetiavarustest leida terve pinu. Päris argumente varjatakse suurepäraselt – muidugi kui neid üldse on. Huvitav, kui paljud neist inimestest on tegelikult tantsiva karu fännid? Küllap mõni üksik, kui sedagi.

Usutavasti peituvad niisuguse meelestatuse põhjused milleski muus. Näiteks tõrksuses võtta omaks mis tahes ühiskondlike väärtuste ja tõekspidamiste ümberhindamist, nende muutumist ajas. Olgu mis on, aga oma seisukohta tuleb suuta arusaadavalt kaitsta. Põrutamine «Nii on alati olnud!» seda ei tähenda. See ei sobi läbi põleva rõnga hüppava lõvi saba alla ka mitte. Jah, traditsioonid ja kombed on välja kujunenud mingitel põhjustel.

Aga neid põhjusi tuleb vajaduse korral sõnastada ja analüüsida. Elu on pidevas muutumises ning põhjused, mis eile olid aktsepteeritavad, ei pruugi seda täna olla. Lõvi hüppab läbi põleva rõnga seepärast, et tema hirm karistuse ees on hullem kui tema instinktiivne hirm tule ees. Nii on see alati olnud.