Pille Rives: väsinud puudulikust kompetentsist

Pille Rives. Foto: Sille Annuk

Eesti on võtnud rahvusvahelisi kohustusi naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite ees, aga ei suuda neid täita, kirjutab Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives.

Lähisuhtevägivald on teema, mis erutab meeli, kui meediasse lekib sellega seoses mõne tuntud persooni tumedamale poolele viitav lugu või jahmatavad meid ekraanil lahti rulluvad tundmatute inimeste kannatused, mille on põhjustanud nende lähedane.

Loodetavasti meediatarbija ikka hoomab, et need on meie kõigi lood, sest iga Eesti inimene maksab nende tagajärgede eest 90 eurot aastas. See on Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi arvutatud vägivalla hind, mis põhineb rahvusvaheliselt väljatöötatud metoodikal.

Kui juba maksame, siis parafraseerides tuntud kõnekäändu, peaksime saama ka muusikat tellida. Ehk rääkida kaasa tegevustes, millesse riik meie raha panustab.

Kui palju või õieti vähe me sellest tegelikult teame?

Võib liialduseta öelda, et ohvrite abistamisega tegelevat võrgustikku tabas mõned nädalad tagasi šokk, mille virvendusi võis näha ka ajakirjanduses. Kauaoodatud Istanbuli konventsiooni ratifitseerimiseks valmistudes võeti vastu ohvriabi seaduse muudatused. Neis sätestatud naiste tugikeskuse teenuse tagamiseks korraldatud riigihange võttis aga abistajatelt usu poliitikakujundajate kompetentsi ja vastutustundesse.

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon ehk Istanbuli konventsioon kohustab sellega ühinenud riike ennetama, karistama ja kaotama naistevastast vägivalda ja perevägivalda ning ellu viima poliitikat, mis kaitseks ja abistaks ohvreid, samuti edendama soolist võrdõiguslikkust.

Eesti allkirjastas konventsiooni 2014. aastal 37. Euroopa riigina. 22 riiki on selle ratifitseerinud, 21 allkirjastanud ja valmistuvad ratifitseerima – nagu Eestigi. Ohvriabi seaduse muudatused, millega sätestati esmakordselt Eestis naiste tugikeskuse teenus, võeti vastu mullu novembris.

Et kõiki neid toiminguid on saatnud innustavad kommentaarid, jäi isegi valdkonna asjatundjatele mulje, et teemaga tegeletakse. Tekkis lootus, et lõpuks ometi laheneb vägivalla vähendamise arengukavast 2010–2014 vägivalla ennetamise strateegiasse 2015–2020 üle kandunud tõdemus, et ohvreid abistavate tugikeskuste projektipõhine rahastus ei ole jätkusuutlik.

Valdkonna poliitika kujundamine, mille osaks on ka seadusemuudatuste ja vajaliku eelarve planeerimine, on teadupärast pika vinnaga tegevus, mille eesmärgipärasus ilmneb alles siis, kui asi jõuab praktikasse.

Nüüd on tõehetk käes. Riigihanke tulemusel sõlmitud lepingud ei võimalda Istanbuli konventsiooniga kooskõlas teenust pakkuda, kuna teenuse piirhinnad maakondade kohta on selleks liiga väikesed.

Seaduse täitmisega teenuseosutajad hätta ei jää, sest seaduse kohaselt tuleb teenust osutada «vastavalt tugikeskuse võimalustele». Mis sisuliselt tähendabki, et sotsiaalkindlustusameti kehtestatud maakondliku piirhinna järgi on «tugikeskuse võimalus» limiteeritud paari psühholoogilise ja juriidilise nõustamise tunniga kuus, mis kaugeltki ei kata vajadust.

Aga see pole veel kõik.

Teenuse kirjeldus kohustab teenuseosutajat tagama ohvrile teenuse osutamise naissoost töötaja poolt. Lubamatult vähe tähelepanu sai sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse ja Ohvriabi juhi Olle Selliovi pressikonverents, kus asekantsler selgitab, kuidas 20 000 euroga peaksid väiksemates maakondades tegutsevad tugikeskused tagama ühe keskmise palgaga töökoha ohvrite 24/7 vastuvõtjale, lisaks peaks rahast jätkuma esmaseks kriisi- ja juhtumipõhiseks nõustamiseks ja vähemalt kolme majutuskoha ülalpidamiseks.

Refereerin pressikonverentsi. Asekantsler selgitab, et tugikeskuse töötaja ei pea kogu 24/7 valve ajal kohal olema, ta võib vahepeal ka kodus käia, sest ohver ju helistab ette, kui ta näiteks öösel kell kolm varjupaika tulla tahab. Ajakirjanik viitab, et keskmise palgaga töötaja tahab ehk öösel magada. Rait Kuuse on resoluutne ja kinnitab, et see on organisatsiooni töökorralduse küsimus, kuidas naistöötajad ühe keskmise kuupalga eest 24/7 teenuseid osutama panna.

Niisiis, sotsiaalkindlustusamet on planeerinud ja hankesse sisse kirjutanud tingimuse, et naissoost töötaja hakkab avalikku teenust 24/7 osutama ühe keskmise palga eest. Ja seda Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla konventsioonist tulenevate riigi kohustuste täitmiseks. Kui see pole silmakirjalikkuse meistriklass, mis näitab ametnike-poliitikakujundajate hoiakuid, valdkonna alavääristamist, soolise palgalõhe aktsepteerimist, siis mis see on?

Võrdset kohtlemist ei pakuta ka kohalikele omavalitsustele. Kui Rapla-, Järva-, Põlva-, Võru-, Lääne- ja Hiiumaal tegutsevad teenusepakkujad peavad kolm majutuskohta ja 24/7 liitteenused tagama ligikaudu 26 000 – 27 000 euro eest, siis näiteks seni vähima klientide arvuga Valga- ja Jõgevamaal tegutsevad tugikeskused saavad oma piirkonna ohvritele pakkuda teenuseid 49 000 euro eest aastas.

Lapski saab aru, et see ei ole pingsa poliitikakujundamise vili, vaid hädaga tehtud pakkumine. Kaks hankevooru kukkusid neis piirkondades soovijate puudumise tõttu läbi ning suunatud hankel läks sotsiaalkindlustusamet ootamatult lahkeks. See tähendab, et need omavalitsused peavad panustama oluliselt rohkem, et tagada oma maakonna ohvritele abi ja teenuseid, mille eest Valga- ja Jõgevamaal maksab riik. Sest ohvrite abita jätmine võib minna veelgi kallimaks.

Sama on Tartumaaga, kus hankija valis kõhklusteta piirhinnast tuntavalt allapoole jääva vähempakkumise, mille tegija on avalikult tunnistanud, et ilma lisaressursse leidmata pole tal võimalik vajalikus mahus teenust pakkuda. Senisest rohkem peavad panustama ka nende piirkondade ohvriabi töötajad, teiste abistavate ametite ja elukutsete esindajad ning politsei.

Kui riik delegeerib teenuseosutamise vabaühendustele, siis on vabaühendustest teenusosutajad kohustatud osutama teenust halduslepingus ettenähtud mahus. Aga mis saab ohvritest, kui nende vajadus ületab «tugikeskuse võimaluse»?

Kas hanke läbiviija on tõesti küüniliselt arvestanud sellega, et vabaühendused, kes on ka sihtgrupi eestkõnelejateks, hangivad projektidest lisarahastust ja teevad lõputult lisatunde ning kerjavad annetusi, et avalikku teenust osutada?

Tallinna Naiste Kriisikodu, kes on teenuseosutaja Harjumaal, teatas sotsiaalmeedias, et seoses riigihanke võitmisega naiste tugikeskuse teenuse osutamiseks vajavad nad annetusi voodipesu ja pottide-pannide näol, kuna Harjumaal nõudis hankija senise 15 majutuskoha asemel (mis vajaduse katsid) 30 kohta. Esimeste laikijate hulgas oli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Kas ta üldse andis endale aru, mida ta laikis?

Samal ajal kinkis Viljandis kirikuga seotud taaskasutuskeskus loodavale tugikeskusele avaliku teenuse osutamiseks mööblit, kuna müüjannad olid lehest riigihanke kohta lugenud ja tahtsid ohvritele toetust avaldada.

Kuidas on selline olukord tekkinud?

Viimastel aastatel on naiste varjupaigateenust lisaks sotsiaalministeeriumile jagatud eraldisele toetatud Norra toetusprogrammidest, kust tuli kogu nõustamiseks ja ennetustegevusteks kulunud raha.

Suurima tegevuskava maksumus oli enam kui miljon eurot (riigi kaasrahastus 15 protsenti), mille tegevuste hulgas oli teenuste süsteemi välja töötamine ning erialase ettevalmistuseta tugikeskuste töötajate koolitamine. Ministeeriumi ametnike kavandatud projekti tegevused lõppesid 2016. aasta märtsis ning nüüd, üheksa kuud hiljem võib kõhkluseta öelda, et mingit pikemaajalist kasu valdkonna arengule neil ei olnud. Erialase ettevalmistuseta töötajad, keda koolitati, töötasid enamasti väiksemate maakondade varjupaikades, mis on praeguseks uksed sulgenud. Tasuta nõustamisteenus, mis Norra rahaga ellu rakendati, jääb käesoleva hanke tingimustega enamikule ohvritele kättesaamatuks, kuigi Norra rahastuse saamise tingimus oli, et riik välja arendatud teenuste süsteemi üle võtaks. Sama saatus on tabanud ka vähemas mahus rahastatud Norra toetustest väljakasvanud tegevusi.

Tähtvere Naistekeskus on 2010–2016 ellu viinud mitmeid Norra ja Šveitsi toetustest rahastatud projekte, pakkudes eri teenuseid, eelkõige lähisuhtevägivalla ohvritest lastele. Oleme korduvalt kogenud, et poliitikakujundajad ei ole sisulisest tagasisidest ja ohvrite vajadustest huvitatud.

Jutt valdkonna prioriteetsusest ja muuhulgas vajadusest lapsohvritele suunatud teenuste järele on tegudega ehk rahastusega tagamata. Minu meelest on ilmne, et poliitika kujundamine valdkonnas on läbi kukkunud. Süsteem on siiani toiminud suuresti vabaühenduste initsiatiivil, poliitikakujundajate vahel laveerides. Sotsiaalministeerium on avalikku raha panustanud nii, nagu annaks armuandi, mitte oma kohustuse täitmiseks.

Esimese valdkonnas läbiviidud riigihanke järel tugikeskustega sõlmitud lepingud ei taga vägivallaohvritest naistele ja lastele Istanbuli konventsiooniga ettenähtud mahus teenuseid ja ei vii meid lähemale vägivalla ennetamise kava põhilistele eesmärkidele.

Ja mis kõige hullem – tundub, et riigiteenrid-ametnikud-poliitikakujundajad ei taju vastutust või siis... tõepoolest ei saagi aru, et pakutud raha eest ei saa nõutud teenust.

Palusin ühel uurival ajakirjanikul asekantsleri pressikonverentsist kirjutada. Tema kommentaar võttis mind sõnatuks. Nimelt arvas ta, et poliitikakujundajate ja ametnike kompetentsi ja vastutustunde puudumine ei ole uudisväärtusega, see on igapäevane asi.

Palun tõestage, et see ei ole nii.