Ene-Margit Tiit: avalik kiri peaministrile Rail Balticust rongireisija pilgu läbi

Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Lugupeetud härra peaminister Jüri Ratas

Kõigis arengukavades on Eesti edukuse võtmeküsimuseks nimetatud ühendust Euroopaga, mis paratamatult kulgeb läbi lõunanaabri Läti. Paradoksaalsel kombel on aga praeguseks katkenud raudteeühendus, mis ühendas Eesti linnu Valga kaudu Riia, aga ka Leedu, Poola ning Saksamaaga alates 19. sajandist. Seega 21. sajandil ei ole Eestil mingit raudteeühendust Euroopaga.

Eesti arengukavas «Eesti 2030+» rõhutatakse panustamist olemasoleva asustussüsteemi ja taristu paremasse toimimisse ning heade ja mugavate liikumisvõimaluste tagamist kõigile Eesti elanikele. Sel eesmärgil kavandati aastaks 2015 taastada Eesti ja Läti vaheline raudteeühendus olemasoleval Tallinna-Tapa-Tartu-Valga trassil seda oluliselt kaasajastades, saavutamaks kiirus 160 km/h. Seda pole toimunud.

Kindlasti ei ole mõistlik lükata igasugust Eesti lõunapiiri ületava raudteeühenduse taastamist edasi Rail Balticu (RB) uue raudteeliini rajamiseni, mis tähendaks Eestile veel aastatepikkust isolatsiooni naabritest ja ühtlasi muust Euroopast.

Eesti lähiaastate suurprojekti Rail Balticu põhieesmärk on ühendada Eesti raudtee kaudu naaberriikide ja kogu Euroopaga. Selle teostatavust ja tasuvust on uurinud kaks rahvusvahelist firmat. 2007. aastal avaldati Euroopa Komisjoni poolt skandinaavia firmalt COWI tellitud teostatavusuuring, milles märgitakse, et investeeringute mõttes on optimaalne valida RB trass Eestis jälgimaks olemasolevat Tallinna-Tartu-Valga-Riia raudteekoridori, mis võimaldab ilma suuremate ümber­ehitusteta kiirust kuni 160 km/h. Käsitleti ka uut, sirgjoonelist ja lühemat Tallinna-Pärnu-Riia trassi, mis võimaldaks kiirust kuni 240 km/h, kuid oleks investeeringute mõttes märksa kallim. Arvestades elanikkonna paiknemist, leiti, et hoolimata suuremast võimalikust kiirusest kasutaks (lähema paarikümne aasta jooksul) otsetrassi suhteliselt vähem Eesti reisijaid.

Teise – tasuvusuuringu – tellis briti firmalt AECOM RB meeskond ja see valmis 2011. aastal. Ka selles projektis võrreldi erinevaid trasse, kuid optimaalsuse kriteeriumid olid erinevad. Jättes kõrvale raudtee positiivse sotsiaalse ja regionaalpoliitilise toime, leidis AECOM, et trass tuleks rajada võimalikult hõreda asustusega alale, kuigi möönis, et see suurendab negatiivset mõju keskkonnale. Nii saigi esmase soovituse Pärnut läbiv uus, sirgjooneline trass. Selle valiku tasuvusuuringus hinnati reisijate ja veoste kasvu simulatsioonimudeli abil, kasutades olulise argumendina suuremat sõidukiirust (siit johtuvalt ka kõrgemaid piletihindu).

EV valitsuskabinetis otsustati 2011. aasta suvel Rail Balticu trass Eestis (229 km) rajada täies ulatuses uuena (erinevalt teistest Balti riikidest, kus kasutati vähemalt osaliselt olemasolevat raudteevõrku) sirgjoonelisel Pärnut läbival trassil, mis reisirongide suure kiiruse (240 km/h) tõttu peab olema täies ulatuses tarastatud (ökoduktidega iga 10 km järel ja kahetasandiliste ristumisteedega). Võimalus kiiresti Riiga ja mujale Euroopasse sõita tekib vaid Tallinna ja Lääne-Eesti inimestele, sest AECOMi projekt ei näe ette RB sidumist olemasoleva Eesti transpordivõrguga, ka mitte teisi raudtee­ühendusi Eesti ja Läti vahel.

Kuna kabinetiistungil vastu võetud memo on üksnes ametlikuks kasutuseks, pole avalikkusele selge, missugustel kaalutlustel EV valitsus loobus esmasest, keskkonna ja elanikkonna huve arvestavast projekti­variandist, mille kohaselt RB Eesti trass oleks piirkiirusega 160 km/h kulgenud põhiliselt mööda senist Tallinna-Tapa-Tartu-Valga raudteekoridori. Olemasolevat asustust ja teedevõrku arvestava varasema raudteekoridori kasutamine parandaks märgatavalt niihästi riigisiseseid kui ka piiriüleseid liikumisvõimalusi praktiliselt kogu Eesti elanikkonna jaoks ilma keskkonnale täiendavat negatiivset mõju põhjustamata. Mõistliku kiirusega raudteevõrk, mis ühendab suuremaid keskusi omavahel ning Tallinna ja Riiaga on tähtis regionaalpoliitiliselt, raudteeliikluse populaarsust riigisiseses transpordis kinnitab viimaste aastate kogemus. Olemasoleva raudteeliini kasutamisel jääks ära valuline maade võõrandamine. Piiriülene otseühendus Tapaga on oluline ka militaartranspordile.

Tõsi, Tallinnast Riiga sõitmise aeg pikeneks Tartut läbiva trassi puhul enam kui tunni aja võrra ja AECOMi esitatud algoritmi kohaselt väheneks nende isikute arv, kes Tallinnast Riiga sõites eelistaksid rongi lennukile või bussile. Ilmselt kompenseeriks seda aga Tartust, Lõuna- ja Ida-Eestist Riiga sõitvate reisijate voog (seda on näidanud Eestis tehtud küsitlused). Kaugemale kui 500 km, st Kaunasesse, Vilniusse, Varssavisse ja Berliini eelistavad lennuki asemel rongiga sõita (AECOMi esitatud Euroopa võrdlusandmete põhjal) siiski pigem üksikud inimesed; sedasama kinnitas ka MTÜ Avalikult Rail Balticust uuring, seega probleem, kas Varssavisse saab kuue või kaheksa tunniga, puudutab väga väheseid reisijaid.

Miks me sellest kõigest räägime alles nüüd? Vastus on: räägitud on ka varem, ent varasemad sõnavõtud (sh ka meie hulgast lahkunud Hardo Aasmäe hoiatav pöördumine) ei ole leidnud kõlapinda ja jäänud sageli hoopis kajastuseta. Eesti on ühinenud Århusi konventsiooniga, mis tagab avatud ühiskonna põhimõtted, sh võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Kahjuks pole seda põhimõtet RB puhul jälgitud. RB meeskonna tegevus on seni kandnud avaliku arutelu asemel pigem suhtekorralduslikku pitserit, st RB valikute oponentide väiteid on tõrjutud, neile pole adekvaatselt vastatud, nende autoreid on sildistatud kui progressivastaseid ja naeruvääristatud kui võhikuid. Avalikke arutelusid on toimunud vaid kavandatud trassiga piirnevates valdades, kusjuures nt Tartu elanikelt pole keegi kunagi küsinud, kas nad eelistavad sõita rongiga Riiga otse või Tallinna kaudu.

Kui Eesti raudteeühenduse taastamine Läti ja sealtkaudu muu Euroopaga on esmane ülesanne, siis järgmise sammuna on tarvis teha uus võimalike RB trasside võrdlus ning tasuvusanalüüs reaalsete, muutunud olukorda arvestavate andmete põhjal ja tulemused esitada üldrahvalikule arutelule. Riigi ja rahva jaoks oluliste otsuste langetamine kabinetivaikuses ei ole tänapäevases demokraatlikus ühiskonnas kohane. Mõeldamatu on pidada meid, st Eesti rahvast rumalaks ja konservatiivseks, suutmatuks mõista progressiivseid ideid ja riigi arenguhuvisid.