Ilmar Tomusk.

FOTO: Liis Treimann

Eesti taasiseseisvuse vältel on oluliselt paranenud mitte-eestlaste eesti keele oskus. Sellegipoolest on teatud Eesti piirkondades endiselt probleeme riigiteenistujate ja teenindajate eesti keele oskusega. Kuidas neid veidigi leevendada, kirjutab keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Keeleinspektsioon on seni tegelenud peamiselt töötajate eesti keele oskuse kontrollimise ja järelkontrollimisega. Ettekirjutusega antud tähtaja möödumisel oleme küllalt sageli tuvastanud, et inimene on käinud keelekursustel, kuid tema eesti keele oskus ei ole kuigipalju paranenud. Pole harvad juhud, kui inimene on üritanud eksamit teha kakskümmend või enamgi korda, kuid tulemusteta.

Mõnikord on asi selles, et inimene ei taha õppida ja käib eksamil proovimas, et äkki läheb õnneks. Võib-olla on ka selliseid inimesi, kellele keel lihtsalt ei hakka külge. Kuid nii esimese kui ka teise juhtumi puhul võib oma osa olla ka keeleõppe kehvas tasemes. Kui inimene on käinud kohusetundlikult mitmeid kordi keelekursustel, siis ei saa ju teda süüdistada selles, et ta ei taha õppida.

Alates 2016. aastast on keeleinspektsioonil õigus lisaks töötajate keeleoskuse kontrollimisele hinnata ka keelefirmade tegevust, sest alates 1. juulist 2016 peab koolitajal olema tegevusluba, kui eesti keele kursuse eesmärk on tasemeeksamiks ettevalmistamine – aga see ongi peamine hoob, mis täiskasvanuid keelekursustele suunab.

Keelefirmade tegevusega tutvumisel on jäänud mulje, et tihtipeale on mindud kergema vastupanu teed ning pakutakse lühiajalisi (40–60 tundi) kursusi, lubades selle jooksul õppija nõutavale keeleoskustasemele viia. Siiamaani pidid keelefirmad aru andma oma majandustegevusest, kuid kes ja kuidas neis eesti keelt õpetab, selle üle puudus igasugune kontroll. Kõik oli jäetud turu reguleerida ja keeleõpet vajavad inimesed valisid loomulikult kõige odavama ja lühema kursuse, et seda siis mõne aja pärast jälle korrata.

2016. aasta jooksul vaatasime läbi pea 50 keeleõppefirma 150 õppekava. Inspektsioonis heaks kiidetud õppekava alusel annab haridus- ja teadusministeerium keelefirmale tegevusloa eesti keele õppe läbiviimiseks, tegevusloa saanud keelefirmade nimekiri on keeleinspektsiooni veebilehel.

Õppekava peab lähtuma kommunikatiivse keeleõppe põhimõtetest ning arendama kõiki osaoskusi (kõnelemine, kuulamine, lugemine, kirjutamine) ning keelefunktsioone (nt info andmine ja küsimine, suhtumise väljendamine jne). Koolituse maht peab olema selline, mis tõepoolest võimaldab lubatud keeletaseme saavutada. Uuringute kohaselt kulub näiteks B1-tasemelt B2-tasemele jõudmiseks 450–500 tundi, millest vähemalt poole moodustab auditoorne töö ja teise poole iseseisev töö kvalifitseeritud õpetaja juhendamisel.

Lisaks õppekavadele ja õpetajate kvalifikatsioonile pöörame tähelepanu ka õpikeskkonnale, mis peab vastama tänapäevastele nõuetele.

Keeleõppefirmad peavad avalikustama oma õppekavad ja muu õppetööga seonduva oma veebilehel. Õppetöö tasemekursustel peab toimuma ministeeriumis kinnitatud õppekavade järgi. Loomulikult võib keelefirma korraldada ka lühiajalisi või üksikuid osaoskusi arendavaid kursusi, kuid neid ei tohi reklaamida kursustena, mille eesmärk on eesti keele tasemeeksami tegemine.

Jätkame töötajate keeleoskuse kontrollimist. Endiselt on kõige rohkem muret muukeelsete koolide ja lasteaedade töötajate ebapiisava keeleoskusega. Tallinnas ja Harjumaal on viimastel aastatel pedagoogide keeleoskus jõudsalt paranenud. On tublisid õpetajaid, kes on sooritanud nõutava keeleeksami, kuid õnneks on vene kooli tulnud ka noori hea keeleoskusega pedagooge. Rõõmustab, et Tallinnas on vaid üks ebapiisava keeleoskusega koolijuht, kellele on tehtud ettekirjutus ja sunniraha hoiatus, mille rakendamise otsustame pärast 1. märtsi 2017.

Ida-Virumaal seevastu on edasiminek soovitust aeglasem. 2016. aasta seisuga on neljas Ida-Virumaa suuremas linnas (Jõhvi, Kohtla-Järve, Sillamäe, Narva) kokku 1265 ebapiisava eesti keele oskusega haridustöötajat. Enamik neist on õpetajad, kuid on ka direktoreid ja õppealajuhatajaid.

Aga just koolijuhid on need, kellest sõltub õpetajate keeleoskus. Ja õpetajad on need, kellest sõltub õpilaste keeleoskus. Keeleseadus sätestab, et töötaja keeleoskusnõuete täitmise eest vastutab peale töötaja enda ka tööandja. Õpetaja puhul on see koolijuht, kuid koolijuhi kvalifikatsiooninõuetele vastavuse eest peab hea seisma kooli pidaja ehk linnavalitsus.

2016. aastal ületas mitu korda uudisekünnise Narva taksojuhtide keeleoskuse küsimus. Ähvardati koguni sellega, et 500 Narva taksojuhti kaotab ühistranspordiseadusesse kirjutatud taksojuhi keelenõude tõttu töö. Kuid ka pärast keelenõude kaotamist ühistranspordiseadusest peavad taksojuhid, olgu siis Narva, Tallinna või Tartu omad, ikkagi eesti keelt oskama.

Inspektsioonile laekunud kaebuste menetlemisel kogutud andmed näitavad, et tegelikult pakub Narvas taksoteenust veidi üle 200 taksojuhi, kellest paljude jaoks on see põgus ja mitte kuigi tulus kõrvalteenistus. Inspektsioon on teavitanud kõiki taksojuhte keelenõudest ning teinud neile ettepaneku asuda eesti keelt õppima. Taksojuhtide eesti keele õpet on lubanud toetada nii kohalik omavalitsus kui ka riigikogu liikmed. Kas taksojuhtidele ka tööd jagub, see ei sõltu keeleinspektsioonist, vaid sellest, kas ja kui palju Narva elanikud ja külalised taksoteenust vajavad.

Teenindajate keeleoskuse kontrollimisel on kahjuks halvaks traditsiooniks kujunenud, et kõige enam ostjate kaebusi saame Maxima kaupluseketi müüjate ja seal tegutsevate turvameeste keeleoskuse kohta. Inspektsioon kontrollib ja teeb ettekirjutusi, kuid õnneks on ka ettevõte ise hakanud töötajate keeleoskuse eest hoolt kandma ning neile keelekursusi korraldama. Nii need asjad käima peaksidki, ja seda ka ilma keeleinspektsiooni sekkumiseta.

Inspektsioonile laekunud kaebuste analüüs aga näitab, et mitmed kaebused jääksid esitamata, kui teenindaja või turvatöötaja järgiks klientidega suhtlemisel elementaarse viisakuse ja hea teeninduskultuuri põhimõtteid.

Avaliku teabe ja reklaami keelekasutuse järelevalves ilmneb, et inglise keele pealetung jätkub. Eesti ettevõtjad armastavad endiselt võõrkeelseid äri- ja ettevõttenimesid. Tallinna ja mõne teisegi linna avalik ruum on täis ingliskeelset teavet ning ettevõtjad põhjendavad seda asjaoluga, et nende kohvikut või restorani külastavad peamiselt välismaalased. Eesti riigikeel on aga eesti keel ning kogu avalik teave peab olema eesti keeles. Keeleseadus lubab eestikeelsele teabele lisada ka võõrkeelse teabe, kuid eesti keele puudumine on keeleseaduse rikkumine.

Enne firmasiltide, menüüde või reklaamide tellimist peaks iga ettevõtja selle nõudega arvestama. Vastasel korral kulutatakse raha kalli võõrkeelse sildi tegemisele, kuid keeleinspektsiooni sekkumise järel pole eestikeelsest sildist pääsu.

See aga võib veelgi kallimaks minna, sest nii mõnigi ettevõtja on pidanud uuele sildile lisaks tasuma sunniraha. Selle vältimiseks tasub kohe eestikeelne silt tellida ja vajadusel sellele võõrkeelne tõlge lisada. Ärinime valikul aga tasub arvestada sellega, et kuigi äriseadustik seda ei nõua, on ilus ja arusaadav eestikeelne nimi kindlasti parem kui võõrapärane ning arusaamatu.