Kaitseminister Jaak Aaviksoo

FOTO: Peeter Langovits

Egiptusest mõne aja eest alanud revolutsioonide laine araabia riikides on tulnud üllatusena ja tõestusena tänapäeva maailma ettearvamatusest. Raudse haardega Muammar Gaddafi valitsetud Liibüa on langemas kodusõtta, kus valitsusväed pommitavad õhust ülestõusnute tugipunkte. Mis on sel pistmist Eestiga? Eesti julgeolekuga?

Itaaliale kuuluva Lampedusa saarest on Aafrika rannikuni 113 kilomeetrit. Sealt vahelt läheb Euroopa Liidu ja NATO piir ja sestap on Liibüa sõda sõda meie piiri taga. Sõda on alati humanitaarkatastroof ja tähendab sõjapõgenikke, seni kümnetes tuhandetes, mis võib kasvada miljonitesse. See ei ole üksnes Itaalia probleem, vaid kogu Euroopa probleem, mis Eesti kohta arvestades tähendab põgenikke kümnetest tuhandeteni. See ei saa meid jätta ükskõikseks ja püstitab küsimuse, kuidas toimida. Täpsemalt – kas, millal ja kuidas sekkuda?

Kui üleskutsed vägivalla lõpetamiseks ja kaudsed meetmed keeldude ja embargodena vilja ei kanna, tuleb kaaluda ka jõu kasutamist. See eeldab suurt rahvusvahelist konsensust ja toetust, sest iga väline sekkumine kätkeb ohtu konflikti eskalatsiooniks. Samas täieliku konsensuse otsimine võib alati ka nurjuda. On hea ja igati tervitatav, et lisaks Araabia Liiga, Aafrika Riikide Organisatsiooni, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste ühenduste aruteludele on kogunenud ka NATO, arutamaks Liibüa konflikti mõju meie ühisele julgeolekule. NATO, lisaks omapoolsele üleskutsele vägivald lõpetada, peab mõistlikult valmistuma kõikvõimalikeks arenguteks. Sealhulgas olema vajadusel ja piisava rahvusvahelise toetuse olemasolul võimeline sekkuma, eelkõige lennukeelu kehtestamise läbi Liibüa õhuruumis.

Tuleb mõista, et lennukeelu kehtestamine, eelkõige lõpetamaks ülestõusnute ründamist õhust, tähendab esmajoones sõjalist rünnet Liibüa õhutõrjesüsteemide vastu. Loodame, et välisjõud, sealhulgas NATO, saab sõjalisest sekkumisest hoiduda, aga seda ei saa kahjuks välistada.

Eelnev pole oluline mitte ainult tänast konflikti silmas pidades – maailm on raskesti ettearvatav ja välistada ei saa vägivalla puhkemist ükskõik millise NATO liikmesriigi koduuksel. Targem on olla selleks valmistunud.