Astmasse tasub suhtuda tõsiselt.

FOTO: Panther Media/Scanpix

Astmat, nagu ka muid allergiaid, diagnoositakse sportlastel palju sagedamini kui ülejäänud inimpopulatsiooni seas. Miks aga allergia üldse tekib ja kui levinud see looduses on, uurib arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp. 

Möödunud nädalal lõppenud Tour de Ski tõi kaasa järjekordseid torkeid astmarohtude peal töötavate norra suusatajate kohta. Tegelikult pole küsimus aga vaid suusatajates. Astmat, nagu ka muid allergiaid, diagnoositakse sportlastel palju sagedamini kui ülejäänud populatsioonis. Koguni kaheksa protsenti olümpiasportlastest on astmadiagnoosiga.

Sellele nähtusele leitakse erinevaid seletusi. Kiivad konkurendid väidavad, et astmarohud on kasutusel vaid dopinguna ja tegelikult sportlased neid ei vajagi.

Teine, veidi vähem süüdistav seletus on, et neil sportlastel on küll tõepoolest astma ja vajadus ravimite järele, kuid ravimite kõrvalnähuks on eelis spordirajal, mistõttu spordis läbilöömine on lihtsam inimestele, kes astmat põevad.

Kolmas võimalus on, et tipptasemel treenimine on see, mis immuunsüsteemi kontrollmehhanismid rivist välja lööb ning astma ja muu allergia esile kutsub. Selle seletuse järgi on suuremas ohus need sportlased, kes kõige rohkem treenivad ja oma organismi pinge alla panevad, mistõttu just tippude hulgas on ka palju astmaatikuid.

Kui levinud on allergia loomariigis?

Miks aga allergia üldse tekib ja kui levinud see looduses on? Tegemist on üsna eksklusiivselt inimese ja tema elukeskkonnaga seotud nähtusega. Metsloomadel allergiat pole. Lisaks inimesele esineb allergiat veel kassidel ja koertel ning laborihiirtel-rottidel.

Sellega kooskõlas on peamine allergia väljakujunemist seletav hüpotees – liigne hügieen. Kui elame puhtas, parasiitidevabas keskkonnas, ei koolita me oma immuunsüsteemi varakult välja ohtlike ja ohutuid signaale eristama, saamaks aru, milline sissetungija on haigustekitaja ja milline on ohutu tolmukübe. Allergia esinemissagedus on selges kasvutrendis ja arenenud riikides esineb allergiat palju rohkem kui arengumaades. Puhas, parasiidivaene keskkond on evolutsioonis väga uus nähtus ning seega ei ole inimliik veel sellega kohaneda jõudnud.

Oluline on samas rõhutada, et hügieenist oleme me kahtlemata väga palju võitnud. Mis rõõmu meil allergia puudumisest oleks, kui me selle asemel robinal nakkushaigustesse sureksime? Inimeste keskmine eluiga on puhtama elukeskkonna ja nakkushaiguste kontrollimise tõttu tõusnud mitu korda ning see tõus üha jätkub. Seega pole soov allergiat ennetada kindlasti piisav põhjendus käed pesemata jätta. Koopasse tagasiminek pole lahendus tänapäeva maailma probleemidele.

Allergia kaitseb?

Hügieeni hüpotees selgitab allergia tekkepõhjust, aga mitte mehhanismi. Hiljutised uuringud pakuvad allergiamehhanismide olemasolu põhjuseks organismi kaitsmist mürkainete vastu. Kui näiteks hiirtele manustati esimeses katsejärgus väikeses koguses mao- või mesilasemürki, jäid nad palju suurema tõenäosusega ellu teises katsejärgus, kus neile manustati suurem mürgikogus. Nende organism oli valmis mürgi kiiresti kehast väljutama.

Allergiareaktsiooni ajal vabanevad immuunrakkudest ained, mis põhjustavad oksendamist, kõhulahtisust, pisaratevoolu, aevastamist või sügelust, mis kõik aitavad kehast mürke eemaldada. Mürgihüpotees ei selgita aga, miks sarnane reaktsioon tekib inimestel üha sagedamini ohututele ainetele.

Et kõhuussid on hea allergiaennetusmeetod, on teatud juba mõnda aega. Pea kõik metsloomad kannavad kõhus parasiitusse, kuid ilmselt väga vähesed tippsportlased. Esiteks surub ussinakkuse tagajärjel sisselülituv immuunsüsteemi haru alla allergiareaktsioone tekitava immuunsüsteemi haru. Teiseks leiti hiljuti, et parasiitussid mõjutavad ka kõhusiseseid bakterikooslusi nii, et organism on allergiate eest paremini kaitstud. Piisab näiteks vaid parasiitussidega nakatunud laborihiire väljaheidetega kokkupuutumisest (soolestiku mikrofloora siirdamisest), et ilma ussinakkust edasi andmata kaitsta teist looma allergiareaktsioonide eest.

Soolestiku mikrofloora väga olulist rolli meie tervise juures (ka näiteks ülekaalu kujunemises) on hakatud üha enam ja enam mõistma, kuid reaalselt ollakse selle uurimisel alles väga algusjärgus.

Mida need uuringud aga selgelt näitavad, on see, et allergiate väljakujunemine toimub geneetiliste eelsoodumuste, keskkonnafaktorite ja immuunsüsteemi koostöös ning selle põhjuseks on pikaajalised evolutsioonilised vastastikmõjud teiste organismidega – mürgiste madude ja putukate, parasiitusside, soolestikubakterite ja paljude teistega. Kui probleem on keeruline, ei saa ka lahendus kahjuks olla lihtne.

Lase laps porilompi

Mida igaüks oma laste heaks teha saab, on lasta neil vahepeal mängida porilombis. Eriti hea oleks loomalaudas möllamine. Laudatolmu põhjal on püütud välja töötada ka allergiavastaseid ravimeid, kuid päris loomalaut oleks kahtlemata lõbusam. Samuti võib näha positiivseid külgi olukorras, kus lasteaialaps nakatub naaskelsabadesse. Muidugi vajab see nakkus kiiret ravi, kuid samas kasulik efekt immuunsüsteemile on juba aset leidnud. Mõned nädalad tagasi avaldati USAs ka uued toitumissoovitused, mille kohaselt allergiakalduvusega laste (kellel näiteks on nahaekseemid või allergiline reaktsioon munale) varajane (4–5-kuused imikud) kokkupuude maapähklitega aitab ennetada ohtliku allergia väljakujunemist vanemas eas.

Lõpetuseks veel vastus pealkirjas esitatud küsimusele. Metsloomi kaitseb allergiate eest piisavalt räpane elukeskkond, mis nende immuunsüsteemi õigesti välja koolitab, ning parasiitussid, kelle olemasolu allergiareaktsioonid kehas alla surub. Tippsportlaste vastuvõtlikkus astmale tuleneb aga ilmselt keskkonna- ja geenimõjude kombinatsioonist. Kui keha ressursid on suunatud eelkõige füüsilistesse saavutustesse, ei suuda immuunsüsteem enam oma tööd korralikult teha. Võimalikud on ka tippsportlaste toitumisharjumuste ning toidulisandite mõju soolestiku mikrofloorale, kuid see on asi, millest veel suurt midagi ei teata.

Selge on aga see, et kuni me oma teadmistes inimorganismi toimimisest oleme veel nii algelisel tasemel kui praegu, tasuks võimaluse korral katsuda vähemal aeg-ajalt viibida keskkonnas, mille jaoks evolutsioon meie keha ja kõik selle sees toimivad mehhanismid välja kujundanud on – vana hea räpane ja porine puhas loodus.