Tartu Ülikooli ametist lahkuv kantsler Andres Liinat.

FOTO: Andrus Peegel

Kui eile viimast päeva tööl olnud Andres Liinat 2009. aasta aprillis Tartu Ülikooli kantslerina tööle hakkas, põhjendas tolleaegne rektor Alar Karis kantsleri ametikoha loomist sellega, et rektor ei pea ülikoolile kojamehi palkama.

Ametlikult oli kantsleri töö eesmärk tõhustada ülikooli tugistruktuuride koostööd ja tagada akadeemilisele töötajaskonnale kõik võimalused keskenduda oma põhitööle. Kantsleri ametikohta luues kaotas ülikool ühtlasi finants-, haldus- ja administratsioonidirektori ametikoha, kus töötasid tollel hetkel Taimo Saan, Riho Illak ning Mihkel Pärnoja. 

Nimetatud kolmikust oli Tartus vaieldamatult kõige kuulsam Riho Illak, keda rahvasuu kutsus ülikooli või isegi kogu linna halliks kardinaliks. Illak oli ühtlasi ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse esimees ning oma südameasjaks võtnud Tartu Rocki korvpallimeeskonna eest seismise. Teate ju küll, mida korvpall tartlastele tähendab. Ning Illaku ja Rocki vahel tõmmati sageli võrdusmärk. 

Seega sai värske kantsler Liinat, kes võitis konkursi kaheteistkümne kandidaadi hulgas, oma ametiülesannete hulka ka kohustuse vastata Eesti spordiajakirjanike küsimustele, kui kõneks oli Tartu esindusmeeskonna käekäik. Siis, kui Rockil läks hästi, aga ka siis, kui tulemused ei vastanud ootustele. Viimane pole loomulikult meeldiv tegevus ning õige varsti otsustas Liinat ennast sellelt ametikohalt taandada ja pani korvpalli eest vastutama endise kossumehe Andres Ottenderi. 

Kuna aga korvpall oli mehel südames, jätkas Liinat usinasti Rocki mängudel käimist ning paistis lihtrahvale endiselt mehena, kes Rocki eest vastutab. Võistkonna eest seisis Linat ka hiljem loodud Rocki nõukoja liikmena.

Liinatile kui avalikkusele üsna vähe näha olnud, ent mõjusale ja tõhusale juhile kandus edasi ka ülikooli halli kardinali maine. Liinati panust ülikooli arengusse ei saa eitada. Näiteks sai ülikool tema ametiaja jooksul lahti üsna suurest hulgast rohkem või vähem lagunenud kinnisvarast. Samas oli paljudele vastukarva ülikooli lahkumine mõnedest kesklinna ajaloolistest hoonetest, õppetöö kolimine Maarjamõisa väljale. 

Nagu Liinat ise ütleb: samade vahenditega saab teha rohkem ja kvaliteetsemat tööd. Majandusmehena teab ta seda hästi. Jõulise ärinatuuri suhtlus ülikooli akadeemilise ringkonnaga ei laabunud aga alati pehmelt öeldes kõige libedamalt. 

Ajakirjanikele jääb Liinat meelde kui mees, kes oli ülikooli nimel valmis paljukski, ka näiteks katseteks ebameeldivate lugude ilmumist iga hinna eest edasi lükata.

Mis põhjustel pikalt ametis olnud kantsler mullu 13. detsembril uute valimiste lävel seisvale rektorile Volli Kalmule lahkumisavalduse esitas, teavadki ilmselt kõige paremini need kaks meest. Väga võimalik, et ülikooli raamatukogu kiiva kiskunud remont polnud noateralgi käimist valdava Liinati lahkumise peapõhjus.

Siselisti saadetud lahkumiskirjas rääkis Liinat rusikareeglist, mille järgi saavad juhid olla ühes ametis tõhusad kaks kuni seitse aastat. «Nüüd, kus mul samas ametis juba seitse ja pool aastat kogemust, võin ma kinnitada, et reegel töötab. Öeldakse, et erand kinnitab reeglit. Vähemasti sain pärast mõningast eneseanalüüsi aru, et ma ei ole erand. Ligi 30-aastane juhtimiskogemus on aidanud ka ennast paremini tundma õppida. Kuna liiga sageli pidin enesele tunnistama, et kirg ja õhin on langustrendis, eneseanalüüs annab negatiivseid märke ning rahulolu igapäevatööga langeb, siis ei saanud ma jätta sellele reageerimata.»

Iseenesest aus ülestunnistus. Kui ikka tööpäeva hommikul tahaks oma töökabineti asemel hoopis mujale minna või hoopis oma Mulgimaa kodus raamatut lugeda, on aeg pöörata elus uus lehekülg. 

Nagu öeldakse, asendamatuid pole olemas. Tuleb uus kantsler, kes teeb asju omamoodi. Küll aga pole kahte ühesugust inimest ning võib üsna kindel olla, et Liinati nimi jõuab taas leheveergudele kiiremini, kui me seda arvata julgeme.