Erki Loigom

FOTO: Erakogu

Inimõiguste valdkond on välismaailmale võib-olla enimkõneldud tahk Põhja-Korea elust. Selle kohta kahjuks mingeid rõõmustavaid arenguid Kim Jong-uni võimuperioodil toimunud ei ole, kirjutab raamatu «Põhja-Korea - nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom.

Maailma vabadusi ja inimõigusi mõõtvad indeksid on Põhja-Korea paigutanud rahuaja riikide hulgas konkurentsitult viimasele kohale. Kui inimõigustest rääkimine on läänemaailmas moodne retoorika kirjeldamaks piiranguid sõnavabadusele ja kitsendustele igapäevaelus (näiteks Türkmenistanis, Myanmaris, Laoses jne), siis Põhja-Koreas on oht inimeste elule tõeline.

Põhja-Korea on endiselt maailma repressiivseim rahuaja riik. Oma selgelt tahtlikus ja enda loodud suletuses on tehnoloogia võidukäiguga sammupidamisest saanud võimurite jaoks suurim väljakutse.

Satelliidifoto vangilaagrite piirkondadest. Foto: Scanpix

FOTO: DIGITALGLOBE/AFP

Suur areng sai alguse satelliitfotodest, millega lõplikult suudeti tõestada vangilaagrite (kwan li so'de) olemasolu. 2014. aastal tunnistas riigi kõrge diplomaat Hyun Hak-bong esimest korda Sky Newsile antud otseintervjuus karistusotstarbeliste laagrite olemasolu.

Eelmise sajandi repressiivvõimude poolt peetud laagritele sarnaste asutuste võrk toimib riigis endiselt täistuuridel. Nende arv on küll vähenenud, kuid olemasolevate pindala ja asukate arv on suurenenud. Suletud on peamiselt Hiina piiri lähedal olnud laagrid ja seda võib põhjendada põgenemiskatsete minimeerimise vajadusega. Hoeryongi laager oli riigi julmim karistusasutus, kust ei ole kunagi põgenetud ja kus sooritati eriti võikaid inimkatseid.

Kinnipeetavad on ümber asustatud kurikuulsatesse Kaechoni, Yodoki ja Pukchangi laagritesse riigi mägises keskosas. Väidetavalt on kolimise käigus kaduma läinud tuhandeid vange, kelle tegelik saatus jääb kuni Pyongyangi arhiivide avanemiseni teadmata tulevikus, ebaselgeks. Matmisalade suurenemine laagrite territooriumitel on satelliidifotodelt nähtav tõsiasi.

Suurenenud on väiksemate piirkonnavanglate (kyo hwa so'de) hulk. Seda seostatakse majanduskuritegude osakaalu ja põgenemisel tabatute arvu kasvuga. Samuti on suurenenud naiste arvukus kinnipidamisasutustes, mis on seotud naiste rolli hüppelise kasvuga riigi majanduselus.

Keskmise vanglakaristuse kestvus sellises vanglas on küll vähenenud mõnele kuule, kuid asukate suremus kurnatusse, nälga ja vägivalda on suurenenud. Püsivalt viibib endiselt jõhkrates tingimustes 100 000 – 200 000 inimest. Ajaloo jooksul on Põhja-Korea vangilaagritesse jäänud kuni kolm miljonit elu. Esimest korda ajaloos tõi ÜRO 2014. aastal avalikkuse ette ligi 400-leheküljelise dokumendi Põhja-Korea karistuspoliitika varjukülgedest, mis tugines kümnete laagrites viibinud inimeste (lisaks vangidele ka valvurite) tunnistustele, aastatepikkusele uurimis- ja jälgimistööle, fotodele.

Põhja-Korea kurikuulsast vangilaagrist põgenenud Shin Dong-Hyuk. Ta sündis Pyongyangis Laagris 14 ja pääses põgenema 2005. aastal. Nüüd reisib ta maailmas, et rääkida Põhja-Korea inimõiguste olukorrast. Foto: Scanpix

FOTO: ROGER TURESSON / DN / SCANPIX/DN

Töö tulemusena esitati Kim Jong-unile ja riigi teistele liidritele kutse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette, kuhu neid loomulikult oodata ei ole. 2017. aasta märtsis on ÜRO-l plaanis dokumendile esitada olulisi täiendusi, mis tõestavad inimõiguste olukorra jätkuvat halvenemist riigis.

Kui majandust puudutavas artiklis käsitlesime valdavalt positiivseid arenguid, siis miks on inimõiguste vallas olukord heaolu üldise kasvu taustal muutunud halvemaks? Kõiki Põhja-Koreas toimuvaid arenguid peab vaatama valitseva režiimi võimusäilitamise eesmärgi vaatenurgast. Inimõigustega seonduva korral on seos väga otsene. Tehnoloogia arengut ei suuda ohjeldada isegi mees, kelle isa suutis kontrollida ilma ja vanaisa lõi maailma enda.

Mobiilside areng on olnud riigis plahvatuslik, väikeste andmekandjate levik on toonud välismaise meedia ja meelelahutuse pea igasse Põhja-Korea kodusse. Riik on loonud kontrollitud sisuga mobiiliäppe, käivitunud on telefonihelinate laadimise äri, olemas on videolaenutusega digiboksid ja kaabelvõrgud. Kaelas rippuv mälupulk on noorte hulgas staatuse sümbol.

Info on võti ja valgus ning seda teab Kim Jong-un karta suurepäraselt. Seetõttu on igasuguse info sisseimbumise takistamiseks võetud ette mahukaid investeeringuid. Põhja-Korea ja Hiina piir on saanud uued valveseadmed. Piiridel on piiratud elutegevust (näiteks jõgede ääres pesupesemist või kalastamist), kasutatakse valvekaameraid ja piiritsooni «kaunistavad» arvukad raadiomastid. Viimaste eesmärk ei ole tagada paremat mobiililevi, vaid segada Hiinast sisseimbuvaid sõnumeid ja meediat. Nende mastide tehnilise võimekuse üle kaebab isegi Hiina. Reidid piiriüleste kõnede tegijate tabamiseks on intensiivistunud.

Põhja-Korea piirivalvurid Sinuijus, mis piirneb Hiinaga. Foto: AFP/Scanpix

FOTO: JOHANNES EISELE/AFP

Karmistatud on karistusi, mis on seotud välisriigi meedia tarbimisega. Kui varem oli välismeedia jälgimine peamiselt nooremate ja julgemate inimeste teema, siis nüüdsest on hullus tabanud ka lojaalsete kodanike masse ja eliiti. Selle protsessi intensiivistamise eesmärgil on Lõuna-Korea poolt käivitatud spetsiaalselt võimukoridorides liikujatele mõeldud ja kesklainel levivad raadioprogrammid. Saadetega Korea keeles plaanib 2017. aastal alustada näiteks BBC.

Info leviku roll põgenike arvu suurenemisel on hindamatu. Kim Jong-uni võimuletulekust alates on keskmise põgeniku profiil oluliselt muutunud. Kuni 2010. aastani oli kolmveerand põgenikest üle keskea naisterahvad vaesemast kastist.

Kim Jong-uni paleepuhastuse käigus hakkasid põgenike hulgas aina enam tooni andma eliidi ja võimu aktiivsed liikmed. Enamasti jääb nende identiteet turvalisuse tagamiseks avalikkusele saladuseks, kuid augustis 2016 põgenenud riigi asesuursaadik Suurbritannias Thae Yong-ho, on avanud eliidi põgenemise motiive. Eelkõige on need seotud hoogustunud paranoilise järelevalve ning ebareaalsete nõudmiste tõttu tagada Kimide klannile sissetulekud, kuid peamiseks pidas Thae just meedia rolli.

Hea ligipääs Lõuna-Korea uudistele oli põhjuseks, miks langetas mees põgenemisotsuse. Võrreldes avanenud pilti enese kogemustega, olid pusletükid lõpuks asetunud paika. Tänaseks on Thaest saanud Soulis usin eestkõneleja Põhja-Korea teemadel. Tema üsnagi agressiivne ja julge kõnemaneer teeb temast Pyongyangi jaoks füüsilise märklaua. Thaed on režiimi poolt juba nimetatud «inimrämpsuks». Kahjuks on teadmata tema Põhja-Koreasse jäänud perekonnale osaks saanud repressioonid, mis kindlasti on aset leidnud.

Kim Jong-uni ajal on oluliselt suurenenud hukkamiste hulk, mis on seotud näiteks Lõuna-Korea filmikunsti jälgimisega. Mõned kuud tagasi võeti vastu otsus, mille tulemusena kaovad Põhja-Koreast ennetavat eesmärki teenima pidanud avalikud hukkamised. Neid viiakse pahameele kasvu kartuses nüüd läbi karistusasutuste seinte vahel. Hukkamiste hulk on selgelt suurenenud ja nende haare kõrgetasemeline.

Meenutagem riigi tähtsuselt teise mehe, Kim Jong-uni tädi endise abikaasa Jang Song-thaeki meediasündmuseks kujunenud kiiret hukkamist 2013. aasta lõpus. Manööverdused kuningakoja võimukoridorides on nõudnud ilmselt kümneid elusid ja tuhanded ametnikud on oma postidel asendatud noorele Kimile lojaalsemate seltsimeestega. Võimult kõrvaldamised on puudutanud sõjaväe tippjuhtkonda ja ministreid, ametnikke ja teenistujaid. Kuigi maailma meedia armastab neid protsesse seostada ka värvikate hukkamistega, ei ole need peaaegu kunagi leidnud kindlat tõestust ja mitmed väidetavalt kahuritules hävitatud kindralid on paar tärni lahjemate pagunitega peagi suures mängus tagasi. Saata kõrgetasemelisi ametnikke meeleparanduseks maapiirkondadesse tööle on olnud Põhja-Koreas tavapärane praktika.

Kui inimõiguste ja vabaduste peatükk peaks puudutama ka meedia- ja meeleavaldusvabadusi, siis see lõik jääb väga lühikeseks. Mingeid selliseid õigusi riigis ei eksisteeri. Küll on 2014. aastast alates leitud hulgaliselt riigivõimu kukutama kutsuvaid seinamaalinguid. Leitud on rahatähti, kus jumaluse Kim Il-sungi nägu on olnud soditud, kuid need juhtumid on väga haruldased. Vastuhakke töökollektiivides ja haridusasutustes on olnud siiski kümneid, kuid nende organisaatorite ja kaasosaliste saatus on mustvalge ning karistuse ennetav mõju ilmselt toimib.

Põhja-Koreas ei ole tekkinud piisavat hulka selliste vaadetega rühmi, kes võiks valitsevale võimule tõeliselt ohtlikuks saada. Küll aga on signaale, et perekonniti või sõprade vahel on tekkinud köögilauavestlustes julgus kritiseerida võime ja nimetada Kim Jong-uni seaks. Veel kümmekond aastat tagasi ei usaldatud teineteist isegi mitte peresiseselt. Igapäevaelus tuleb aga jumaluste pilte kodudes ja asutustes endiselt tolmust regulaarselt puhastada.

Monumentide ja memoriaalide hulk riigis on ennaktempos kasvamas. Lapsed õpivad esimese sõnana endiselt «kimilsung». Kindlasti on õigustes ja vabadustes oluline vahe linna- ja maaelanike vahel. Elukoht on peamine lojaalsuse peegeldus. Samuti ei ole riigist kuhugi kadunud kurikuulus kastisüsteem, mis lahterdas inimesed lojaalsuse järgi kolmeks. Küll aga on nüüdisajal võimalik end ühest kastist teise liigutada altkäemaksude abil.

Altkäemaks on Põhja-Koreas juba geneetiliselt sisse juurdumas ja reguleerib praktiliselt kõiki eluvaldkondi, meditsiinist hariduseni, vanglakaristuse pikkusest sõjaväeteenistusse minemiseni, igapäevaste hüvede hankimisest rääkimata. Juba aastaid ei kasutata kurikuulsat kolme põlvkonna karistamispoliitikat, mis oli aastakümneid Põhja-Korea Nokia.

Kuulsad presidentide Kim Il-Sungi ja  Kim Jong-Ili kujud Pyongyangis. Foto: Scanpix

FOTO: KIM WON-JIN/AFP

Vaimuelus Kim Jong-uni võim muutusi toonud ei ole. Muusikateosed ja kirjanduslikud katsetused tellib endiselt riik, vabast inspiratsioonipuhangust looming Põhja-Koreas ei sünni. Usuvabadust ei eksisteeri. Avastatud kristlased satuvad peaaegu sajaprotsendiliselt kõige karmimatesse laagritesse. Samas külastavad partei funktsionäärid aastatuhandeid Koreas tegutsenud šamanistlikke ravitsejaid, kuigi ka nende tegevus on riigivastane.

Tugev tagasilöök tuli riigile sanktsioonidest, mis keelustasid ausammaste ekspordi. Nimelt oli just Mansudae Kultuuristuudio peamine Aafrikasse tarnitavate hiigelmonumentide looja ning valdkond tootis Pyongyangile miljoneid dollareid aastas. Zimbabwe, Uganda, Namiibia ja mitmed teised Aafrika riigid lõpetasid 2016. aastal Põhja-Koreaga igasuguse koostöö.

Oluline on märkida Hiina Rahvavabariigi rolli Põhja-Korea inimõiguste olukorra halvas seisus. Nimelt ei ole Hiina kunagi üle jõe tulnud põhjakorealasi käsitlenud kui põgenikke, vaid kui illegaalseid majanduskurjategijaid. See on selgelt arusaadav nii pragmaatilises võtmes kui pikemat strateegilist mõtlemist arvestades, kuid inimlikult äärmiselt tülgastav.

Hiina ei soovi niigi vaesesse riigi kirdeossa miljoneid põgenikke ja on huvitatud Põhja-Korea kui puhvertsooni säilimisest. Selle poliitika tugevdamiseks on määratud rahalised preemiad elanikele, kes annavad vihjeid või aitavad füüsiliselt tuvastada Põhja-Korea põgenikke Hiinas. Tegevus on olnud edukas ja tagasi saadetud põhjakorealaste arv on kahe viimase aasta jooksul oluliselt kasvanud. Küll aga on oma põgenikepoliitikat ümber vaatamas Laos ja Vietnam, kes varem toimetasid sarnaselt Hiinaga. Nüüd enam mitte. Tegemist oleks Hiina jaoks poliitilise otsusega.

Mingit olulist migratsioonisurvet põhjakorealased Hiinale ei kujutaks, nende peamine eesmärk on pääs Lõuna-Koreasse. Pigem vastupidi, Hiinas töötab täna salaja kümneid, kui mitte sadu tuhandeid põhjakorealasi, kes peavad iga päev varjama oma identiteeti.


Erki Loigomi Kim Jong-uni viiest esimesest võimuaastast rääkivate artiklite sarja 1. osa ilmus 6. jaanuaril ja järgmine 13. jaanuaril.