Anne Sulling: väliskaubandus peab olema väikeses avatud riigis esiplaanil

Anne Sulling. Foto: Tairo Lutter

Väliskaubanduses pole lihtsaid lahendusi ja selle pärast see poliitikutele ei meeldi. Eestil peaks kindlasti olema aktiivne väliskaubandusminister, leiab riigikogu liige Anne Sulling (Reformierakond).

Minu sattumisel poliitikasse kolm aastat tagasi oli sisuliselt üks põhjus – pidasin oluliseks ettevõtluse ja väliskaubanduse valdkonda ning peaminister pakkus võimalust sellesse panustada. Ühtne arusaam väliskaubanduse olulisusest haihtus aga poliitiliste manööverduste käigus ning «väliskaubandus» ministri nimest.

Üllatuslikult ei maini väliskaubandust ka majanduskasvu pudelikaelade analüüsimiseks ja lahenduste väljapakkumiseks endise peaministri kokku kutsutud majandusarengu töögrupi ehk nn Raasukese raport. Küsides asjaosalistelt, miks, sain vastuseks, et «see tundus nii elementaarne, et seda polnud põhjust käsitleda». Väliskaubanduse edendamise kohta ei leia märget ka uue valitsuse koalitsioonileppest. Kas ja kes Eesti väliskaubanduse eest üldse seisma peaks?

Maailma jõukamad riigid ei pea välisturgudele minekut enamasti nii elementaarseks, et sellele ei peaks riigi tasandil tähelepanu pöörama. Vastupidi, selle nimel tehakse kõvasti ja sihikindlalt tööd. Edu eksporditurgudel aitab meie ettevõtetel avada uusi võimalusi oma toodangu realiseerimiseks. Käivete suurenemine välisturgudel transformeerub otseselt majanduskasvuks – teame ju kooliõpikust SKP valemit Y=C+I+G+X-M*, kus X märgib eksporti. Üks toode võib olla kuitahes innovatiivne, teadmistemahukas ja efektiivselt toodetud, kuid kui seda eksportida ei õnnestu, siis on sellest vähe kasu. Ja riik saab siin tugistruktuuride näol paljugi ära teha.

Olen viimasel aastal lähemalt tutvust teinud mõne silmapaistva näitega, kuidas riigid oma ettevõtluse tugistruktuure korraldavad, et ettevõtteid välisturgudel toetada. Näiteid on vähem ja rohkem erilisi, kuid üht-teist on noppida eeskujuks nii siit kui sealt.

Kalurikülast tippu

Kõige agressiivsem näide pärineb ilmselt Singapurist. See, et võimalikult paljude riikidega maailmas sõlmitakse vabakaubanduslepingud, on iseenesestmõistetav. Kuid Singapur ei piirdu lepete sõlmimise ja ärikeskkonna tuunimisega – ta juba on Maailmapanga ärisõbralikkuse edetabelis esimene.

Riigi ettevõtlustoetuste aluseks on n-ö In-Up-Out-strateegia, kus «in» käsitleb investeeringuid, mida Singapuri meelitada, «up» ettevõtete toetamist kõrgema lisandväärtuse loomisel ning «out» keskendub ettevõtete toetamisele välisturgudel. Singapur ei hoia kokku, kui küsimus on ettevõtlustoetustes – nad on arvutanud välja, et iga toetuseks antud dollar toob riigile 20 dollarit tagasi ning lisaks tagab töökohtade loomise.

In-Up-Out-strateegia on väga täpselt sihitud. Singapuri valitsuse juures tegutseb visionääride meeskond, kes pidevalt seirab, millised maailma turud parasjagu tõusevad ja langevad, millistes sektorites lisandväärtus kasvab, millistes kahaneb. Ent asi ei piirdu seiramisega, vaid analüüsi tulemused viiakse praktikas jooksvalt ellu  – toetuste usku Singapur motiveerib ettevõtteid erinevate präänikute abil liikuma järjest kõrgema lisandväärtusega sektoritesse ning kiirema kasvuga turgudele. Välisturgudel abistavad Singapuri ettevõtteid sadakond välisesindajat 30 riigis. Igale uuele turule minekul saavad ettevõtjad taotleda riigilt turundustegevusteks kuni 100 000 dollarit toetust.

Singapuri lennujaamas tervitab saabujaid loosung «The World Trades Here», mis on tabav, arvestades, et selle Hiiumaa-suuruse väikeriigi väliskaubandusel on riigi arengus märkimisväärne osa. Muidugi võib Singapurile teha etteheiteid, alates isiku- ja meediavabadusest, aga fakt on see, et see väike saareriik on tulnud pika tee.

Kui veel 50 aastat tagasi oli see vaene kaluriküla, kus 50 protsenti elanikest olid kirjaoskamatud, siis praegu on nende SKP inimese kohta ostujõu pariteedi alusel kaks korda kõrgem kui Soomes ning keskmine palk kolm korda kõrgem kui Eestis.

Nutikad hollandlased

Minule kõige sümpaatsem mudel on pärit aga ilmselt maailma tuntuimalt trading nation'ilt ehk Hollandist. Tutvudes Hollandi nn Brainporti regiooni väliskaubanduse strateegiaga – see regioon saab uhkeldada faktiga, et nende pinnalt tuleb maailmas kõige rohkem patente per capita –, mõistsin, et minu arusaam sellest, kuidas asjad võiksid Eestis korraldatud olla, on seal juba töös ja toimib suurepäraselt. Hollandlastele omaselt ei ole nende lähenemine väliskaubanduse toetamisele ka kuigi kulukas, vaid pigem nutikas.

Esiteks väärtustavad hollandlased informatsiooni. Parim viis infot hankida ei ole ilmtingimata netis surfates, vaid hästiinformeeritud inimestega suheldes. Konkreetse turu kohta teavad parimat infot reeglina kohalikud inimesed. Näiteks on Brainport teinud huvitava kokkuleppe – nad on valinud nii Aasias kui Põhja-Ameerikas endale sõprusriigi, kellega nad vahetavad informatsiooni ja aitavad teineteist kohalikel turgudel navigeerimisel ja kontaktide loomisel. See on võtmetähtsusega koostöö oma ettevõtete aitamisel nendele turgudele.

Teiseks, nad on rakendanud analüütikute töö ettevõtete toetamise taha. Selle asemel et saata üks kirju ettevõtjate seltskond mõne VIPiga välisturule kaasa – nagu meie seda teeme – lootuses seal kohata relevantseid kontakte, tehakse seal alustuseks põhjalik analüütiline eeltöö. Kõigepealt hinnatakse, mida Brainporti ettevõtetel on pakkuda, ning seejärel analüüsitakse, millistele turgudele neid võiks suunata. See on analoogne sellega, mida mina tegin piimatöösturite aitamisel Jaapani turule.

Brainporti spetsialistid nõustavad vajadusel ettevõtteid turundusmaterjalide väljatöötamisel ning kui eeltöö tehtud, viib Brainporti väliskaubandusesindaja ettevõtjad sihtturule, olles ise ärikohtumistel kaasas seni, kuni piisav kontakt on loodud. Eriti tähtis on selline lähenemine Aasias, kus riigi esindaja kohalolek lisab usaldusväärsust. Hollandlaste kogemusel on sellise põhjalikult ettevalmistatud lähenemise abil ärikontaktide tulemuslikkus välisvisiitidel kasvanud hüppeliselt.

Soome ja Team Estonia

Kolmas riik, kust kogemusi ammutada, mitte ilmtingimata kopeerida, on Soome. Soome valitsus on koondanud väliskaubanduse, välisinvesteeringute ning turismi valdkonna vastutuse riigiettevõttesse Finpro. See on analoogne osaga meie EAS’ist. Finpro palgal on 240 inimest, kellest pooled asuvad 31 välisriigis. Välisesindajad asuvad enamasti Soome saatkondade juures ning neile on seatud numbrilised eesmärgid nii ekspordi kasvu kui välisinvesteeringute osas. Et motiveerida suursaadikuid rohkem väliskaubandusega tegelema, on nad Team Finland’i katusorganisatsiooni raames pandud eesmärkide täitmise eest vastutama.

Team Finland kui kontseptsioon loodi selleks, et Finpro ja teiste ettevõtlust toetavate riigiasutuste koostööd paremini välisturgudel koordineerida - toetada eksportööre, meelitada riiki välisinvesteeringuid ning turundada maailmas Soomet. Seda juhitakse peaministri büroost. Harjumusest põhjanaabreid kopeerida ning süvenemata asjade seisu, on ka Eestis neid, kes kutsuvad üles looma Team Finlandi näitel Team Estonia

Minu arvates ei ole see kuigi mõistlik. Nagu Team Finlandi esindaja, kellega Soomes kohtusin ütles, siis «teie alguspunkt on see, mida meie sihime», viidates tõsiasjale, et meie ettevõtluse tugistruktuurid, sh turundus, on juba koondunud EAS’i. Kui Eestis oleks väliskaubandusminister, kes võtaks EAS’i oma parema käena ning koordineeriks välisinvesteeringute ning väliskaubandusalast infot valitsuskabineti liikmete, riigikogulaste ja teiste tihedalt välissuhtlusega kokkupuutuvate instantside vahel, siis pole eraldiseisvat täiendavat struktuuri vaja.

Küll aga võiksime Team Finlandi kontseptsioonist võtta kaasa mõtteviisi turundada Eestit maailmas meeskonnana ning arusaama, et keskne turundustugi on riigis vajalik.

Seitse ettepanekut

Millised ettepanekud oleks võinud väliskaubanduse poolelt olla selles majandusarengu töögrupi raportis? Terve rida neist tõstatasin ministrina ning veel hiljuti EAS nõukogus olles. Palju neist saab ellu viia EAS, kuid selleks on vaja stabiilset meeskonda, ministri selget visiooni ja eelarvelist tuge.

Esiteks analüüs. EAS võiks pakkuda välisturgude potentsiaali kaardistamist ettevõtetele huvipakkuvates valdkondades. Eksporditugi saaks sellelt pinnalt teha soovitusi, millistele turgudele eri valdkondades tasub vaadata. Praegu toimetab EASi 12 ekspordinõunikku ligi kümnes riigis ning nad analüüsivad koduturgu ise, et seal Eesti ettevõtjatele abiks olla. Keskne analüütiline tugi on täielikult puudu. Sellise asjade korralduse puhul ei teki ka teoorias võimalust, et EAS vaataks välisturgude mõttes kaugemale kui need riigid, kus välisesindajad on olemas.

Teiseks, EAS võiks lisaks senisele reaktiivsele lähenemisele kasutada ka proaktiivset lähenemist. Tehtud analüüsi põhjal saab EASi eksporditugi võtta ise initsiatiivi ja pakkuda ettevõtetele välisturgudele mineku teenust. See teenus ei pea mõistagi olema ettevõtetele tasuta. See eeldab, et EAS värbab oma ridadesse teenuse pakkumiseks vajaliku kompetentsiga professionaalid.

Kolmandaks, riigieelarvest peaks eraldama täiendavaid vahendeid ettevõtete toetamiseks välismessidel. Praegu korraldab EAS 16–17 ühisstendi erinevatel messidel aastas. See on väga tore, aga see on ka kõik, ja see on ebapiisav.

Neljandaks, Eesti võiks, arvestades oma väiksust ning välisesindajate vähest arvu, teha koostööd mõne teise riigi välisesindajate võrgustikuga, et globaalne haare laieneks.

Viiendaks, väliskaubanduse nimel võiks tööle panna lisaks EASile ja valitsusliikmetele ka riigikogu väliskomisjoni või majanduskomisjoni liikmed, kes võiksid samuti viia äridelegatsioone välisturgudele. Neil on piisavalt «paguneid», et saada kõrgetasemelisi kohtumisi, mida ettevõtjatel omapäi oleks keeruline saada. Selleks peab riigikogu suurendama oma välislähetuste eelarvet.

Kuuendaks, Eestil võiks olla olemas kitsalt väliskaubandusminister nagu USA’s on Trade Representative, kes tegeleb konkreetselt riigi väliskaubandushuvide esindamisega. Mõistagi peaks ta vabalt valdama inglise keelt ning omama väliskaubanduse valdkonnas praktilisi kogemusi.

Seitsmendaks, riik peab pakkuma ettevõtetele tuge Eesti kui päritolumaa tutvustamisel, töötades välja ja tehes kättesaadavaks selleks vajalikud turundusmaterjalid. Mõistagi peavad need olema sellised, mida valdav enamus ettevõtjatest tahab kasutada.

Kiiret populaarsust ei saa

Väliskaubandus ei ole valdkond, kus on lihtsaid lahendusi. Seepärast see poliitikutele eriti ei meeldi. Siin ei saa probleemi lahendada mõne maksu tõstmise või langetamisega või mõne värvika sõnavõtuga. Selles valdkonnas on vaja teha tööd põhimõttel hands on ning selle töö tegemiseks on vaja vastavat kompetentsi. Poliitilist kasu on keeruline lõigata, sest praegu algatatud teod jõuavad tulemini alles aastate pärast.

Meedia on jõudnud selle aja peale ettevõtmised juba kümme korda läbikukkunuks kuulutada, sest avalikkus tahab tulemusi kohe. Aga see tasub sellegipoolest tegemist, sest ettevõtete hea käekäik välisturgudel tähendab ju Eesti majanduse ja sedakaudu meie inimeste head käekäiku.

* Y = SKP, C = eratarbimine, I = koguinvesteeringud, G = valitsuse kulud, X = eksport, M = import

.............

Anne Sulling on tegelenud Eesti CO2 saastekvoodi müügiga, olnud peaministri nõunik ning väliskaubandus- ja ettevõtlusminister