Nils Niitra: tõe-eelsest tõejärgsesse ühiskonda

Nils Niitra.

FOTO: Tartu Postimees

Hea kolleeg postitas hiljuti oma Facebooki seinale loo sellest, kuidas Lõuna-Aafrikas said kurval kombel surma kolm venda. Posija soovitas neil potentsi parandamiseks astuda vahekorda krokodilliga, mida nad ka üritasid, letaalsete tulemustega.

See on tõe-eelne ühiskond, kus inimsaatusi otsustavad posijad, müüdid ja uskumused, meie aga elame tõejärgses maailmas, kus emad valavad oma lastele hapet sisse ja inimesed usuvad tõsimeeli Mangi horoskoope. Ma võin kirjutada loo tõsise haiguse käes vaevlevast inimesest, aga selle sappa sätib end kommenteerima tegelane, kes teatab, et probleemi lahendaks tšakrate keerutamine mõttejõu abil.

Töötan niinimetatud peavoolumeedias, mille autoriteet on viimasel ajal omajagu kannatanud. Ajakirjandus, raadio ja televisioon on olnud pikka aega filtrid, mis hoidsid avalikkusest eemal inimesed, kes ei peaks saama oma arvamusi masstiražeerida. Tõsi, nõukogude ühiskonnas ei saanud arvamust avaldada needki, kes pidanuks, aga teisalt ei pääsenud siis ajakirjandusse nõiad ja kõikvõimalikud vandenõuteoreetikud.

Sotsiaalmeedia päästis aga lõplikult valla manipulaatorid, kes said katsetada ohvrite peal kogu enda käsutuses olevat arsenali. Infopaljususe ajastul isoleerivad inimesed end loendamatutesse mullidesse ja ei pääse sealt enam välja. Taas kuulutakse hajusatesse ja harva kokku puutuvatesse hõimudesse, mida juhivad hirmud ja müüdid.

Sõna «peavoolumeedia» muutub samal ajal sõimusõnaks nende käes, kes süüdistavad ajakirjanikke erapoolikuses, mandunud eliidi ja korporatsioonide toetamises, tolerantsi pealesurumises ja sellest lähtuvas enesetsensuuris. Lõpptulemusena satuvad demokraatlikud riigid aferistide küüsi.

Ometi on seesama «peavoolumeedia» varem suutnud hoida ühiskonnas tasakaalu ja sestap peaks küsima, mismoodi taastada või vähemasti säilitada autoriteet, mis tal on olnud? Vastusest sõltub demokraatia tulevik.

Esiteks peab ajakirjandus olema tasakaalukas, mitte hüsteeriline ja kinnisideede käes vaevlev. Ei ole mingit meie tõde, mida me lugejatele nina alla hõõrume – on vaid universaalne tõde. Kui lugejatel saab ühe inimese nädalaid kestvast kloppimisest villand, siis on ajakirjanikele küsimus, kas on mõni piisavalt hea ja ühiskondlikult oluline põhjus sellega jätkata?

Ei ole probleeme, mida peaks käsitlema sordiini all, näiteks põgenikest ja nendega seotud hädadest tuleb rääkida eelarvamusteta ja nii, nagu need on. Uudisreporteri ülesanne pole lugejaile oma lugudes tõestada, kas ja kui palju põgenikke on Eestile vaja. Selleks on arvamusküljed, kus peavad saama sõna kõige erinevamate seisukohtadega inimesed. Ei tohiks tekkida olukorda, kui vähegi mõistlik lugeja leiab, et ajalehes ei kirjuta ühtki inimest, kes haakub mingilgi määral tema seisukohtadega. Klassikaliste parem-vasakskaala parteide poliitikud kipuvad valijaist võõranduma ja kaotavad võimu. Loodan, et ajakirjanikud ei astu sama reha otsa.

    Tagasi üles