Praegu ühiskonnas tekkinud dissonants näitab, et metsandusvaldkonnas ei ole keskkonnaministeerium oma ülesannete kõrgusel, kirjutab Forest Stewrdship Council Eesti (FSC) tegevjuht Indrek Talpsep.
Indrek Talpsep: metsade majandamine peab olema ühiskonnale vastuvõetav (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigiasutusena peaks keskkonnaministeerium olema keskkonnavaldkonna eestvedaja, kelle põhieesmärk on kujundada vastutustundlikku suhtumist loodusesse ning säilitada Eesti inimestele puhas ja looduslikult mitmekesine elukeskkond. Paraku näitab praegu ühiskonnas tekkinud dissonants, et metsandusvaldkonnas ei ole ministeerium oma ülesannete kõrgusel ning kõigi oluliste huvigruppidega ei ole arvestatud.
Riigi metsapoliitika aluseks olev arusaam, et metsandussektoril on tugev tulunduslik materiaalsete ja sotsiaalsete hüvede potentsiaal, mille kasutamist tuleb soodustada ilma teisi väärtusi kahjustamata, on põhimõtteliselt õige, kuid tegelikkuses ei rakendu. Metsade tähtsus väljendub ministeeriumi kodulehe järgi neljas aspektis:
1) majanduslik – mets kui tuluallikas;
2) sotsiaalne – mets kui tööhõive tagaja ja metsapuhkuse pakkuja;
3) ökoloogiline – mets kui liigilise mitmekesisuse säilitaja;
4) kultuuriline – mets kui osa Eesti kultuurist.
Ehkki see nimekiri ei pruugi olla sihilikult sellises järjekorras, on see siiski kõnekas, sest näitab teatud rõhuasetust, mida selgelt väljendab ka seesama lõhe, mis ühiskonnas metsanduspoliitikaga seoses tekkinud on.
Ministeeriumi metsaosakonna juhataja Riina Martverk kirjutas oma 15.12.2016 Postimehe arvamusrubriigi vastulauses Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlastele, et kõik metsandusotsused Eestis lähtuvad metsanduse arengukavast, mille koostamine oli laiapõhjaline protsess. Samuti väidab keskkonnaminister Marko Pomerants oma 16.12.2016 Postimehes avaldatud vastustes Nils Niitrale, et metsandusnõukogus, mis arutab jooksvalt metsandusteemasid, on esindatud kõik huvigrupid.
Vaadates arengukava koostamise komisjoni liikmeid ning metsandusnõukogu liikmeid, on selge, et kõikehõlmava kaasamisega siiski tegu ei ole. Alaesindatud on nii riigiaparaadi välised keskkonnahuvirühmad kui ka metsanduse sotsiaalset poolt käsitlevad huvirühmad, eriti võrreldes tööstuse poolega. Siinjuures on oluline mainida, et metsandust ei saa vaadelda kitsalt kui sisendit riigikassasse ja tööhõivesse, sest mets tähendab ühiskonnale midagi märksa laiemat.
Praegu ühiskonnas kerkinud konflikti tuum on pikaajaline küündimatu kaasamispraktika, millega seadusemuudatusi tehakse. Sisuliselt on kaasatud vaid osa huvirühmi, kusjuures tasakaalus kaasamisest ei maksa rääkidagi.
Kuidas see siis õieti käima peaks? Näiteks FSCs (metsahoolekogus), mille eesmärk on populariseerida metsade vastutustundlikku majandamist, lähtutakse väga järjekindlalt osaliste tasakaalustatuse põhimõttest. FSC töörühmadesse ja liikmeskonda kuuluvad nii tavatarbijad, looduskaitsjad, metsamehed, põlisrahvaste esindajad, teadlased kui ka töösturid.
Peame väga oluliseks, et otsused oleksid tehtud konsensuslikult ning ükski huvirühm teistest üle ei sõidaks. Samadest põhimõtetest lähtudes koostame ka Eesti FSC säästva metsanduse standardit. Ja teate, mis? Tundub, et see on isegi võimalik. Kui tahta sama põhimõtet rakendada seadusloomes, peab ministeerium selle nimel reaalselt pingutama, sest kaasamine, tõeline ja sisuline kaasamine, on raske ning aeganõudev töö, mis ei lähtu ainult teerullina arengukava täitmisest.
Lõpetuseks tahan rahvusvahelise vastutustundlikku metsandust edendava organisatsiooni esindajana ministeeriumile südamele panna, et kui me ühiskonnas omavahel ei suuda saavutada mõistlikke kokkuleppeid säästva metsanduse olemuses, riskime kogu Eesti metsanduse mainega ja sel juhul ei ole enam mõtet rääkida ka metsast kui tuluallikast.