Erkki Bahovski: kusagil on tõde

Erkki Bahovski. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Jõulude ja aastavahetuse paiku leidub aega lugemiseks ja nii avastasin raamaturiiulil aastaid lebanud Umberto Eco «Praha surnuaia». Paljud ütlevad, et Eco «Roosi nimi» on parem, ja nii võib ollagi, kuid oluline kirjandus- ja ka muu kunstiteose tajumisel on kontekst. «Praha surnuaed» poleks ilmselt nii paljusid kõnetanud oma ilmumisaastal ehk 2010.

Vaatasin ka, kas Eestis on raamatule mingit vastukaja, ja leidsin Tiit Aleksejevi postituse Varraku raamatublogis, kus praegune kirjanike liidu esimees nendib, et oleks teose lugemise peaaegu pooleli jätnud, sest see oli kehvem kui Eco varasemad romaanid.

Aga ka postitus pärines 2012. aastast. Ajast, mil polnud toimunud Krimmi annekteerimist, Vene tugevnenud infosõda, Brexitit ega Donald Trumpi valimist USA presidendiks. Kokkuvõetuna: Eco romaan ja Aleksejevi postitus ilmusid enne tõejärgset ajastut.

Praegu on Eco tõlgendamisega aga teised lood. Ma ikka tõsiselt kardan, kas seda romaani tasuks eesti keelde tõlkida. Ühest küljest on säärase autori nagu Eco ilmumine eesti keeles alati meie kultuuriruumi rikastav. Teisest küljest aga...

«Praha surnuaed» räägib üsna detailselt lahti, kuidas võltsida dokumente. Peategelane mitte üksnes ei võltsi testamente, vaid ka loob täiesti uusi plahvatusohtlikke poliitilisi dokumente. Olgu selleks siis «Siioni tarkade protokollid» või Dreyfusi afääri vallandanud dokument. Eeskätt näitab Eco, kuidas on vaja leida kogu rahvast ühendav vaenlane ja anda sellele vaenule n-ö legaalne alus. Ja see töötab, sest alati on vaja oma hädades süüdistada kedagi teist. Salaühingud, olgu selleks siis illuminaadid, roosiristlased või vabamüürlased, tabavad alati närvi. Lisaks vahetavad arvamusliidrid «mõõduka tasu» eest ka oma vaateid. Money talks.

Muidugi, vastu võib öelda, et eks ole ka kasulik näidata, kuidas «Siioni tarkade protokollid» ongi Ohranka võltsing, kuid Eco puhul on ikkagi tegemist ilukirjanduse, mitte ajalooteosega. Ilukirjandus kirjeldab rahva ootusi üsna täpselt. Kui «Praha surnuaia» mõnel leheküljel asendada sõna «juudid» kasvõi «homode» või «moslemitega», jõuamegi ilusti 21. sajandisse. Mõne kodaniku puhul võib ka «juudid» rahus alles jätta.

Ma ei kutsu üles mingit teost keelustama, sellest sünniks üksnes suurem segadus, aga libauudiste ajastul peaks olema ettevaatlik. Tegelikult mitte ainult Eestis. Nii ründas Washingtonis 35-aastane mees pitsarestorani, sest oli näinud libauudist, mille järgi kuritarvitasid restoranis lapsi Hillary Clinton ja tema kampaaniaülem John Podesta. Sellele järgnenud lugu oli tõsisem, Pakistani kaitseminister Khawaja Muhammad Asif ähvardas Iisraeli tuumarelvaga, sest oli lugenud libauudist, mille järgi Iisrael omakorda olla ähvardanud Pakistani tuumarünnakuga. Lisage veel Donald Trump, kes ei soovi lugeda luure koostatud raporteid, sest teab ise paremini.

Või võtke kasvõi telesari «X-toimikud». Esmalt oli «X-toimikud» kavas aastail 1993–2002 ja äratati seejärel ellu eelmisel aastal. Pakun, et praegu usub «X-toimikutes» juhtuvat palju enam inimesi kui eelmisel korral. Sest valitsus ju varjab pidevalt tõde...

Erinevalt Eco kujutatud 19. sajandist on 21. sajandil palju rohkem võimalusi libauudiseid ja -dokumente levitada. Sotsiaal- ja online-meedia vahendusel levivad libauudised kulutulena, jagatakse linke, parastatakse neid, kes juhtuvad linkides kahtlema, ja süüdistatakse viimaseid rahvuse reetmises. Sest tõde on kusagil seal.