Ivan Makarov: võimalik vaid Eestis – ropp sõim televiisoris päise päeva ajal (43)

Ivan Makarov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivan Makarov
Ivan Makarov Foto: Erik Prozes

23. detsembri päeval lülitasin televiisori sisse, et vaadata mõnusat seriaali «Südameasi». Ja järsku tuli telekast sellist roppu venekeelset sõimu, mida ei kuule iga päev isegi tänaval mitte, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Iga eestimaalase kodu üks tähtsaim ese on televiisor. Reeglina vaadatakse emakeelsete kanalite saateid, kuid on ka erandeid – näiteks minu mõõt sai täis siis, kui algas Ukraina vastu suunatud agressioon. Venemaa telekanalite sisu muutus niivõrd solvavaks ja verejanuliseks, et neid ei kannatanud enam vaadata, Dožd ja RTV aga puuduvad minu kaabellevifirma menüüs. Tuli piirduda eesti- ja ingliskeelsete kanalitega, mida ei pidanudki kahetsema. Aga ka siin võib olla erandeid – kui nähtus, millest sa üritasid pääseda, saab sind ikkagi kätte kohas, kus see peaks olema välistatud.

Nikolai Gogol tõi oma teoses «Surnud hinged» meeldejääva võrdluse: mida tunneb koolipoiss, põgenedes salatoast, kuhu ülemus on teda kutsunud selleks, et jagada mingeid korraldusi, ja selle asemel andis lapsele ootamatult vitsa.

Midagi sarnast tundsin minagi, kui lülitasin 23. detsembri päeval televiisori sisse, et vaadata mõnusat seriaali «Südameasi». Ja järsku tuli telekast sellist roppu venekeelset sõimu, mida ei kuule iga päev isegi tänaval mitte. Lausa mitmes saatelõigus kõlas lakkamatu, räpane ja eemaletõukava agressiivse hääletooniga sõim. Inimesed ropendasid seni, kuni isegi mingil karul puuris viskas üle ja ta tuli trellide tagant ühele rõvetsejale kallale. Kaamera kukkus maha, pilti enam ei näidatud, aga võigast teksti röögiti veel tükk aega.

Mis signaali nad saavad antud juhul? Et nad elavad riigis, mille kultuur ja ühiskond võimaldavad tiražeerida soliidses meedias lastele sobival ajal emade vägistamisega hooplemist?

Selline teleelamus jõuluajal tuletas meelde filmist «Üksinda kodus» tuntud gangsterifilmi «Angels With Filthy Souls» tsitaati «Merry Christmas, ya Filthy Animal!».

Selgus, et tegemist oli TV3 saate «Võimalik vaid Venemaal» kordusega. «Esmaettekanne» toimus eetris mõni päev varem kell 21, kui kogu pere kodus on. «Aktuaalse kaamera» püsivaatajana olin sellise leksikoniga sarjast seni pääsenud. Aga täpselt nädala pärast sain päeval samasisulise elamuse. Ropp sõim päise päeva ajal – kas selline asi oleks ikka võimalik Venemaa ühes kolmest üleriigilisest põhikanalist?

2007. aasta veebruaris küsiti valitsuse pressikonverentsil tollaselt justiitsministrilt Rein Langilt, kas Eestis on võimalik võtta kasutusele meetmeid «mõningate meie eestikeelsete telesaatejuhtide vastu, kes kasutavad venekeelset ebanormatiivset leksikat, ehk lihtsalt venekeelset mat’i». Lang vastas, et Eestis pole seadusega keelatud meedias vene keeles ropendada. Jah, seaduses ei olegi võimalik kõiki nilbusi loetleda, seega pole need otseselt keelatud, kuid see ei tähenda, et nende avalik viljelemine oleks normaalne.

Kummaline, et riigis, kus iga neljas elanik räägib vene keelt ja peaaegu kõik inimesed mõistavad venekeelset sõimu, paiskub ekraanilt vaatajate sekka selline tekst. Seda ei kuule ainult eestlased: Eestis elavad teistest rahvustest inimesed vaatavad ka eestikeelseid saateid. Mis signaali nad saavad? Et nad elavad riigis, mille kultuur ja ühiskond võimaldavad tiražeerida soliidses meedias lastele sobival ajal emade vägistamisega hooplemist?

Meil rõhutatakse alatihti, et venelastel puudub eestlastele omane mõiste «kodu». Aga eesti peameedia, kel jalg iga eestlase koduukse vahel, karjub Eesti kodudesse vene roppusi... Siinkohal tuleb meelde legendaarne nõukogude mängufilm «Kaukaasia vang», kus üht tegelast kehastav Jüri Nikulin kasutab sõna «voluntarism», ja majaperemeest mängiv Frunzik Mkrtchyan kutsub ta korrale: «Minu majas mitte väljenduda!»

Meil on piisavalt probleeme, mis on seotud eesti keele püsimajäämisega. Kui «eesti selgeltnägija» Ilona Kaldre lubab meile eestikeelse telekanali pidulikus eetris korduvalt tretja mirovaja voina'd, siis milleks temalgi õppida eesti keelt, kui niikuinii varsti kõik surma saame? Ja vaadates 27. detsembril Tallinna TV uudistesaadet, kui võttegrupp läks külla 100-aastaseks saanud tallinlasele, Suure Isamaasõja veteranile, kes oskas ainult üht eestikeelset sõna – «Savisaar» –, tekkis tunne, et ka sajand on mõne jaoks liiga lühike aeg, et eesti keelega põgusaltki tutvuda. Kogemused on aga näidanud, et emakeelt unustada või risustada saab tunduvalt kiiremini.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Kommentaarid (43)
Copy
Tagasi üles