Washington Post tõestas möödunud aastal, et hea ajalehe eest on inimesed valmis maksma ka internetis.

FOTO: PAUL J. RICHARDS/AFP/Scanpix

Jutud, kuidas sotsiaalmeedia hukutab n-ö traditsioonilise ajakirjanduse, käisid esimest korda juba hea mitu aastat tagasi. Siis, kui peeti võidukaks tulevikuks blogisid – ühenaise- või -mehe-veebipäevikuid. Mõni institutsioon võttis neid juba nii tõsiselt, et hakkas blogipidajaid kutsuma pressiüritustele.

Aastaks 2017 (tegelikult juba varem) on enam-vähem aru saadud, et ühe või ka mõne inimese veebipäevik päris tasakaalustatud või mitmekülgset ülevaadet ühiskonnas toimuvast anda ikka ei suuda. Kipub minema kitsaks-subjektiivseks ja mõnikord paistavad selle tagant ka autori või sponsorite ärihuvid. Tegu on pigem teinekord ka päevakajalisi teemasid puudutada võiva kirjaliku eneseväljenduse kui ajakirjandusega.

Sotsiaalmeedia vari ajakirjanduse kohalt pole aga kadunud. Nüüd heidavad seda näiteks Facebook ja Google, mis haaravad endale suure osa veebireklaamitulust. Samuti mikroblogisait Twitter, mille üsna ühesuunalist voogu mõni peatne riigipea ning ka näiteks ühe peagi Euroopa Liidust lahkuda plaaniva saareriigi suurima opositsioonipartei liider pressikonverentsidele eelistavad.

Samal ajal, kui heitlus raha ja masside tähelepanu nimel veel käib, on siiski juba tunnistatud üht tendentsi. Ajalehed ja suuremad tõsised uudisteportaalid raamivad ikkagi märkimisväärse osa teemade ringist, mis sotsiaalmeedias ning ka teles-raadios jutuks võetakse.

Nagu nentis Reutersi Ajakirjandusuuringute Instituut oma sügiseses analüüsis «Ühendkuningriigi pressikajastus Euroopa Liidu referendumist»: «Ajalehetiraažide jätkuv kahanemine pole teinud lõppu pressi olulisusele poliitilise päevakorra seadmisel ning tihti peetakse neid ülejäänud meedia teemade ringi paikapanijaiks.»

Lõpuks on küsitavaks saanud seegi, kas paberitiraažide kahanemine tähendab tasulise ajakirjanduse kurba kokkukuivamist. Nagu Ameerika Ühendriikide suuruselt neljanda ajalehe Washington Post (WP) tegevjuht Fred Ryan paari nädala eest oma ajakirjanikele teatas, läheb neil nii hästi, et 2017. aasta alguses tuleb edu kindlustamiseks juurde palgata 60 inimest.

Möödunud aastaga võitis WP endale 75 protsenti rohkem uusi tellijaid kui aasta varem. Valdavalt internetiversioonile. Ja need uued tellijad ei arva enam, et internetis peab kõik olema tasuta – digitaalse WP tellijatulu on kahekordistunud. Et trükkimise, paberi ja kojukandekulu pole, saab neile niigi juba toodetavat sisu müüa soodsa hinnaga – koos tasuta proovitellimusega keskmiselt 36 dollari ehk 34 euro ja 49 sendi eest aastas.

Meediamajanduse eksperdi Ken Doctori möödunud aasta analüüsi alusel võiksidki lehtedele stabiilsemaks tuluallikaks kujuneda pigem digitellimused, mitte reklaam. Selle tagamiseks peavad lehed aga investeerima kvaliteeti – täpselt nagu nii video- kui ka uurivaid ajakirjanikke palkav WP teebki.

Ka Ühendriikide suurimal ajalehel New York Timesil (NYT) on suured digiambitsioonid. Kui praegu on neil digilehe tellimusi 1,4 miljonit, siis 2020. aasta eesmärgiks seadis NYT tegevjuht Mark Thompson ei rohkem ega vähem kui 10 miljonit digitellijat.

Tasuta meedia kasutajaid ehk heidutab ka liba- ja lihtsalt räigelt kallutatud uudiste probleem – nimelt tundub, et need tasuta lõunad kipuvad tihti sisaldama üsna mürgiseid komponente.

Google’i uudiseotsing paistab tasapisi kasutuks muutuvat, sest paljudel olulistel teemadel pakuvad nad nüüd esimestena kirjutisi sellistelt väljaannetelt nagu Sputnik, RT ja Breitbart. Mis võib osutuda heaks, kui jätkuvalt mitte vaimupimeduseni ideologiseeritud stiili eelistav lugeja Google’i uudiseotsingule konkreetseid väljaandeid eelistama hakkab ja seega reklaamitulu natuke neile tagasi annab.

Võib-olla peaks aga muretsema hoopis ühiskondade pärast ajakirjanduse ümber. Piirideta Reporterite hinnangul on Euroopa endiselt kõige vabama meediaga maailmajagu. Ent taevas pole pilvitu: nende viimase raporti järgi on Euroopa meediavabadus viimastel aastatel järjest ahenenud.

Kõige sügavam langus on Piirideta Reporterite hinnangul aset leidnud Poolas, kus möödunud aasta alguses võttis vastselt ametisse saanud valitsus vastu seaduse, mis võimaldas neil jõuliselt sekkuda avalik-õigusliku ajakirjanduse personalipoliitikasse. Neid õigusi on seal võimul olev Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) ka pruukinud, vahetades välja mitte ainult riikliku televisiooni ja raadio juhtkonna, vaid ka ohtralt ajakirjanikke, nende seas isegi vähemalt ühe ilmamehe.

Suvise Varssavi tippkohtumise ajal tuli laiemalt ilmsiks, et PiS ei põrku tagasi ka erameedia «karistamisest» – näiteks niimoodi, et takistas nende suhtes kriitilisele Newsweeki ajakirjanikule NATO ürituse akrediteeringut andmast. Juba PiSi kontrolli all olev riigimeedia šokeeris samal ajal kohalikku Ameerika Ühendriikide saatkonda aga sellega, et luges president Barack Obama kõnele poolakeelses tõlkes peale kiidusõnad, mida Ühendriikide liider tegelikult ei öelnud.

Üsna ootuspäraselt jõudis Piirideta Reporterite raportisse ka Ungari. Seekord  mainiti madjareid seoses valitsuse otsusega sekkuda meedia töösse, juhul kui too ei järgi «avalikku sündsust» või «inimväärikust» – rikkumised, mille sisu defineerib valitsuse kontrollitav meedianõukogu.

Euroopa halvimal ehk 113. kohal oli Bulgaaria, kus meedia on suuresti poliitikute ja huvigruppide käes. Heaks ei hinnatud ka seisu näiteks Horvaatias ja Serbias, kus ajakirjanikke on füüsiliselt rünnatud. Serbias koguni pantvangistatud ja Molotovi kokteilidega loobitud. Saksamaal ja Rootsis alandasid meediavabaduse indeksit aga paremäärmuslaste ähvardused ja rünnakud ajakirjanikele.

Eestis paistab seis sellest perspektiivist üsna hea. Meie riik on Piirideta Reporterite pingereas 180 riigi seas 14. kohal ehk riikliku sekkumiseta ja kaitstud sõnavabaduse tingimustes saavad rahulikult toimetada nii klassikalised ajalehed-portaalid kui ka tugeva ideoloogilise sõnumiga väljaanded.

Tabelit juhib hea eeskujuna põhjanaaber Soome. Läti ja Leedu on vastavalt 24. ja 35., Venemaa aga 148. positsioonil. 180. kohal on pressi represseerimises napilt Türkmenistani ja Põhja-Koread edestanud Eritrea.