TÜ kinnisvaraosakonna juhataja Heiki Pagel (vasakul) ja kommunikatsioonitalituse juhataja Illari Lään ASi YIT Ehitus arvates vastuvõtmist vääriva ukse juures.

FOTO: Margus Ansu

Kõnekäänu järgi pidavat ihne ikka kaks korda maksma. Ühe teise kõnekäänu järgi tahtvat ihne lehmalt koguni kaks nahka saada. Kõnekäänud talletavad rahvalikku tarkust ning nende eesmärk on emb-kumb: kas õpetada, kuidas peaks, või hoiatada selle eest, kuidas ei peaks.

Need kaks kõnekäändu meenuvad seoses paksult pahandust tekitanud Tartu Ülikooli raamatukogu remondiga. Siin pole tegu lihtsalt ühe hoone ehitusega, vaid arvesse tuleb võtta, et raamatukogu on alati ülikooli süda, millega võrreldavat mõju teadlaste ja nende järelkasvu tasemele ei avalda ükski ülikoolisisene institutsionaalne faktor.

Ühest küljest ei peaks Tartu Ülikooli raamatukogu remont üle jõu käima ligemale kahemiljardilise aastakäibega firmale, mis on näiteks Soomes ehitanud sealse rahvusooperi hoone Töölös, samuti põhjanaabrite parlamendihoone juurdeehitise. Teisest küljest ei tohiks sellise hanke korraldamine üle jõu käia ülikoolil, mis seab endale kõrge eesmärgi kuuluda teadus- ja õppetöö vallas maailma tippu.

Kuid tuleb välja, et siiski käib. Kõik algas sellest, kui Tartu Ülikooli raamatukogu rekonstrueerimiseks korraldatud hankekonkurssi võitis YIT konkurentide omast 300 000 – 700 000 euro võrra odavama pakkumusega. Nagu näitab praktika, polnud võimalik tööd selle raha eest lõpule viia ning ülikooli raamatukogu, mis algse plaani järgi pidi uksed avama eelmise aasta oktoobris, ei tee seda enne kevadet. Tellija ehk ülikool pole rahul ka töö kvaliteediga.

Iseenesest on YITi siinse tütarfirma töötajad tekitanud emafirmale nii rahalist kui ka mainelist kahju. Äris on usaldus tähtis, see loob keskkonna, millest saavad kasu kõik selle elemendid. Seepärast on oluline pidada oma sõna ning täita lepinguga võetud kohustused tähtajaks. Jah, võib-olla tõesti, esimene kord võib olla juhus ja teine kokkusattumus. Aga kolmas kord on juba seaduspärasus, mis jätab negatiivse märgi edaspidisele. Nagu kirjutab tänane Postimees, on YITil samasuguseid probleeme ka teistel ehitustel.

Samas on see väike, kuid vajalik õppetund hangete korraldamiseks tulevikus. Vene ajaloolane Kljutševski on küll kunagi kirjutanud, et ajalugu ei õpeta meile midagi, vaid osutab ainult tegemata kodutöödele, kuid ka kõnealuse loo moraal on see, et tähtsaid hankeid ei tohi teha kiirustades, samuti tohi aktsepteerida alapakkumist. Kui seada endale kõrgelennulisi eesmärke, peab ka haldus olema kõrge kvaliteediga.