Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Nädala alguses kirjutas Postimees, kuidas hobinäitlejast hurmur Margus Sepp libanime all naistele Facebookis ligi ajas, neilt võrgutamise käigus seksikaid pilte küsis ning seejärel ähvarduste saatel raha välja pressima hakkas. Kuni lõpuks üks julge naine politseisse pöördus. Sepal tuleb nüüd trellide taga asja üle järele mõelda.

Mis aga avalikus ruumis sellele uudisele järgnes, pani pea valutama. Teisipäeval kirjutasin Postimehe naisteportaalis, miks ohvri süüdistamine on ebaõiglane. Selle peale läks torm veel suuremaks.

Ilmusid inimesed, kes leidsid, et analüüsima peaks selles juhtumis just naiste käitumist. Tekkisid targutajad, kes arvasid, et kaasus on hea meeldetuletus vanale tõele: nagu kodust lahkudes lukustame ukse, ei tasu ka oma siivutuid pilte igale töllile netis jagada. Saabusid sugejad, kelle arvates loll peabki kirikus peksa saama, ning imestajad, kes ei suutnud mõista lihtsameelseid, kes üldse endast selliseid pilte teevad.

Kogu see kära on aga huvitav lakmustest. Privaatselt kirjutasid mulle naised, kes mind tänasid. «Aitäh, et sa sellest kirjutad! Mina teen ka selliseid pilte! Mul on suhteid, mis ainult sellisel teel toimivadki, muide. Aitäh, et ma ei pea tundma end imelikult.»

Me elame ajastul, mil kümned tuhanded inimesed alustavad oma suhteid sageli internetis. Kohtingurakendustest Facebookini – kõikjal, mis on kunagise külakiige asemel inimeste kooskäimise kohad, tekivad ka inimsuhted. Ning moodsa kohtingukäitumise üks osa võib väga sageli olla seegi, et isiklikuks minnakse kõigepealt ekraanide vahendusel. Luuakse usaldust, õpitakse teineteist tundma, ning need, kelle piiridesse see sobib, saadavad teinekord endast ka teistsuguseid, mitte ainult suusõnalisi paljastusi. Emotsionaalses mõttes on see samasugune kohtinguolukord nagu pargis jalutamine või kinos käehoidmine.

Muidugi jääb alati alles ka vanamoodne kurameerimine, kus esimesed arglikud embused jõuavad lõpuks linade vahele. Ka selles situatsioonis, mis on vanem kui aeg, loodame – ja usaldame! – et meid ei kasutata ära. Et järgmisel päeval ei minda saavutustega linnaväljakule kelkima. Samamoodi eeldame ja loodame me võrgus kurameerides, kuid kipume unustama, et kõik, mis on taasesitatav, nagu internetis jagatu seda on, toob kaasa teised reeglid.

Ettevaatus pole kunagi liiast ning teraselt peab jälgima, kuidas end internetis avaldada – alates anonüümsetest kommentaariumidest, lõpetades flirtimisega. Aga nagu anonüümsete kommentaariumide näide on korduvalt tõestanud, on meil veel pikk tee minna, et käituksime kõik võrgus alati teiste suhtes austavalt ja hoolivalt.

Aga see ei tähenda, et pepupilte teha ei võiks. Ja jätkuvalt peame ühiskonnana hukka mõistma selle, kes usaldust kuritarvitab, mitte selle, kes endast pilte teeb.