Nina L. Hruštšova: Trump usub pigem Kremli kui CIA ametnikke?

USA tulevast presidenti Donald Trumpi ja Venemaa riigipead Vladimir Putinit kujutav grafiti Leedus, Vilniuses. Foto: MINDAUGAS KULBIS/AP/Scanpix

USA järgmine president Donald Trump paistab soovivat taaselustada üht unustatud Hollywoodi žanri, milleks on paranoiline melodraama, kirjutab Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina L. Hruštšova.

Selle žanri tuntuimaks filmiks on ehk «Mandžuuria kandidaat» – lugu kommunistide salaplaanist kasutada prominentse parempoolse perekonna ajuloputuse saanud poega, et Ameerika poliitiline süsteem pea peale pöörata. Võttes arvesse Trumpi ja mitme tema poolt nimetatud ametniku sooje tundeid Venemaa presidendi Vladimir Putini vastu, võib elu peagi imiteerida, kui mitte ületada, elu ennast.

Tõmme Putini poole, mida tunnevad nii Trump, tulevane USA välisminister Rex Tillerson kui ka riikliku julgeoleku nõunik kindral Michael Flynn, pole muidugi ajupesu tulemus, kui mitte arvata rahaarmastust (ja armastust inimeste vastu, kes seda sulle anda saavad) ajupesu vormiks. Kõigest hoolimata on ilmselgelt ebaameerikalik selline kremlifiilia, mis viib soovini taastada Külma sõja hõnguline maailm.

Vaatame näiteks pilkeid, mida tegi Trump oma kaaskondlastega CIA raportite kohta, et Kremlit toetavad häkkerid sekkusid Trumpi kasuks valimistesse. Endale tüüpiliselt vallandas Trump Twitteris säutsude tulva, süüdistades CIAd vastaskandidaadi Hillary Clintoni käpa all olemises. Trumpi väljapakutud välisministri asetäitja kandidaat John Bolton läks isegi kaugemale, vihjates, et demokraatide riikliku komitee ja Clintoni kampaania juhi John Podesta häkkimine oli false flag-operatsioon eesmärgiga laimata süütut Kremli.

Ainuüksi mõte, et USA tulevane president usub pigem Kremli kui CIA ametnike ja isegi oma partei pikaajaliste liikmete sõnu, on pöörane ja ohtlik. Tillersoni, kümneid miljardeid dollareid Venemaale investeerinud Ameerika võimsaima energiaettevõtte pikaajalise tegevdirektori, nimetamine Ameerika diplomaadi ametikohale viib afääri tugeva vastasega USA ajaloos pretsedenditule tasemele.

Kremli sõbrad

Tillersoni jaoks pole Venemaa eelistamine USA-le aga midagi uut. Siinkohal võime vaadata USA ja Euroopa poolt Venemaale Krimmi annekteerimise järel kehtestatud sanktsioone 2014. aastal. USA poliitika toetamise asemel Tillerson hoopis halvustas seda. Selle asemel, et täielikult austada president Barack Obama üleskutset pärast annekteerimist Peterburis toimunud rahvusvahelisele majandusfoorumile ExxonMobili esindajat mitte saata, läks Tillersoni küünilisel käsul sinna üks ExxonMobili rahvusvaheliste operatsioonide juht. Selle asemel, et tagastada Putinilt mitu kuud enne Krimmi annekteerimist saadud Sõpruse orden, rõõmustab Tillerson jätkuvalt oma «Vladimiri sõbra» staatuse üle.

Just nagu Tillerson, on ka Flynn nautinud pidusööki Kremli küna ääres. Obama vallandas Flynni ebapädeva kaitseluureagentuuri juhtimise tõttu, mille järel Flynn asus kohe arendama suhteid ärikontaktidega Venemaal. Ka Putin paistab rõõmustavat selle üle, et Flynnile äritegevuseks uksed avati. Praeguseks on kurikuulsaks saanud foto Flyinnist istumas Putini kõrval Russia Today banketil (Kremli toetatud uudisteagentuur, mis oli peamiseks allikaks kallutatud ja isegi võltsidele uudistele, mis vohasid USAs hiljutise valimiskampaania jooksul).

Trumpi kohapealt väitsid ta pojad aga, et kui Ameerika rahvas peaks kunagi nägema dokumente tema tuludeklaratsioonide ja ärilaenude kohta, oleks ilmne ka Kremli rahade kasutamine tema poolt. Ta on kahtlemata aktsepteerinud mitme Vene oligarhi raha. 2008. aastal müüs ta oma Palm Beachi villa 95 miljoni dollari eest väetiseärikale Dmitri Rjobolovlevile. Vene-Ameerika kaubanduskoja juht Sergei Millian on väidetavalt suunanud loendamatuid venelaste investeeringuid Trumpi projektidesse. Trumpi jaoks ei ole ükski raha liiga must, et see oma tasku pista.

Trumpi Venemaa-armastus – või täpsemalt öeldes, armastus Venemaa rikkuste vastu – oli selge juba kaua enne ameeriklaste hääletamist. Sama kehtib ka selle kohta, et Trump eelistab end ümbritseda sarnaselt mõtlevate nõuandjatega. Trumpi kampaaniat juhtis mitu kuud Paul Manaford, kes 2010. aasta Ukraina presidendivalimistel töötas häbistatud presidendi Viktor Janukovõtši võidu tagamise nimel. Trump katkestas avalikult Manafortiga suhted alles pärast seda, kui Ukraina praegune demokraatlik valitsus avalikustas dokumendid, mis viitasid sellele, et Manafort sai Janukovõtšilt sularahas miljoneid dollareid.

«Trump: the Movie»

Trump astub peagi ametisse ning ameeriklased seisavad silmitsi kolme suure küsimusega. Esimene neist sarnaneb küsimusega, mille Trump tõstatas kampaania ajal Clintoni kohta: mis juhtub, kui FBI avastab tõendeid presidendi kriminaalse tegevuse kohta? Trumpi puhul on tõenäolisemaks küsimuseks see, mis juhtub, kui president üritab takistada FBI uurimist oma äritegevuses Venemaaga või Manaforti sarnaste tegelastega?

Teine küsimus, mille USA senat peaks enne Tillersoni välisministri ametisse nimetamist endale esitama, puudutab tema ja ExxonMobili rahalisi huve seoses Venemaaga. Senat võiks uurida ka seda, kui tihedalt on Tillerson töötanud koos endise kurikuulsa KGB ohvitseri ja Rosnefti esimehe Igor Setšiniga. Viimase kohta on eriti oluline Venemaa naftatööstuse taasriigistamine ja Setšini isikliku kontrolli alla andmine. (Sarnaseid küsimusi peaks esitama ka Flynni kohta, aga kuna riikliku julgeoleku nõuniku ametikohta ei pea senat kinnitama, ei saa nad ka sel teemal palju ära teha.)

Kõige suurem küsimus puudutab aga ameeriklasi. Kas nad on tõesti valmis leppima presidendiga, kes hurjutab USA kaitsmiseks oma eluga riskivaid mehi ja naisi, ning samal ajal kiidab Putinit ja tema semusid, kui päevavalgele tulevad nende hoolimatud ja isegi kriminaalsed teod?

«Mandžuuria kandidaadi» lõpus suudab Frank Sinatra tegelane Marco vabaneda oma programmeeringust, et kommunistide plaan nurjata. See oli aga Külma sõja aegne Hollywood: head muidugi võitsid. «Trump: the Movie» ei oleks tõenäoliselt nii õnneliku lõpuga.

---

Copyright: Project Syndicate, 2016.