Henrik Roonemaa: internet osutuski imeliseks, aga nüüd hakkavad nad seda kõike piirama

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Vabadust jääb ka internetis vähemaks, sest tuleb välja, et California hipikultuurist võrsunud üksikisikute vabaduste piiramatu teostamise unistus oli reaalse maailma jaoks liiga idealistlik, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Kümme aastat tagasi valis ajakiri Time kuulsusrikkalt aasta inimeseks «sinu» ehk meid kõiki, kes me sotsiaalvõrgustikes, Wikipedias, Youtube’is ja mujal internetis sisu toodame, maailma oma loominguga rikastame viisil ja kogustes, mida vanad suured ettevõtted ealeski teha ei suutnud.

See oli aeg, mil need praegust internetti defineerivad nähtused olid alles tekkimas ning mil inimestel oli tunne, et kohe tulevad Linux ja OpenOffice ning näitavad Microsoftile, kuidas tegelikult tarkvara tegema peab, blogijad näitavad koha kätte vanale igavale ajakirjandusele, Youtube’i-staarid kaotavad telejaamade jaoks elu mõtte, Wikipediasse koguneb iseenesest kogu maailma tarkus ning kogu maailma muusika, filmid, teleseriaalid ja raamatud voolavad õiglaste häkkerite käe alt läbi failijagamisteenuste takistamatult internetti, kus nad panevad aluse uuele globaalsele kultuurirevolutsioonile, mis jõuab meie kõigini tasuta, heade inimeste käe läbi.

Tegelikkus on osutunud veidi teistsuguseks, kuigi üllatavalt palju tolleaegsetest unistustest on ka täitunud. Mitte küll tasuta, vaid seitsme euro eest kuus, ja mitte piraatide, vaid näiteks Spotify kaudu on võimalik igaühel kuulata ükskõik kuskohas pea kogu maailma muusikat.

Facebookil on, millele 2017. aastal mõelda. Eriti kui arvestada, et näiteks Saksamaa sotsiaaldemokraatide esimees käis hiljuti välja mõtte, et Facebooki võiks trahvida iga võltsuudise eest.

Youtube ja Wikipedia on vaieldamatult saanud ja jäänud ühtedeks kõige olulisemateks ja mõõtmatult suurteks kultuuri- ja teadmistevaramuteks internetis. Telesarjad ja filmid on interneti vahendusel kättesaadavad nii kvaliteetse pildiga, millesarnast Eesti teleoperaatorid isegi ei edasta ja Eesti telejaamad ei tooda. Ning sotsiaalvõrgustikest ongi saanud sadu miljoneid inimesi ühendavad ristteed internetis, mille kaudu igaüks meist saab infot vaid silmapilguga üle maailma levitada.

Kõik need muutused on olnud head ja vajalikud. Ei usu, et keegi tõsimeeli tahaks tagasi minna aega, kui kõik oli kallis, seda tuli piraatida ja poest koos toidukraamiga ka karpide viisi CD-toorikuid osta, et muusikat kuhugi kirjutada. Fantastiline, need uued teenused ja nähtused on kindlasti tulnud selleks, et jääda, ja meil on nende üle hea meel.

Aga sotsiaalmeedia jaoks on küsimus teravalt õhus: mis nüüd edasi saab?

Sel päeval, kui Donald Trump valiti USA presidendiks, panin mina Twitteri oma arvutis ja telefonis kinni ega ole seda siiamaani avanud, kui paar lühikest tööalast erandit välja arvata. Mis õigupoolest ikkagi on sotsiaalmeedia pakutav väärtus praegusel kujul, oli minu jaoks lõppenud aasta üks suuremaid küsimusi või õigemini ümber mõtlemise kohti.

Nii Twitter kui Facebook väsitavad mind, aga erinevatel põhjustel. Kui Facebookis on liiga palju kasutut müra, siis Twitteris oli minusuguse uudistesõltlase jaoks liiga palju signaali. Olukorras, kus kogu maailma sündmused ja tähtsate inimeste vahelised diskussioonid sinu ees reaalajas lahti rulluvad, ei jää praktiliselt üldse aega oma elu elamiseks ja oma asjade tegemiseks. Selles mõttes oli Twitter lihtsalt liiga hea ja liiga põhjalik.

Ma võisin vorsti tegemist pealt vaadata väga paljudes erinevates valdkondades ja kogu aeg tuli uusi säutsatusi peale. Ma olin maailma asjadega väga hästi kursis, infot oli meeletult palju, aga ma mõistsin ühel hetkel, et mul puudub igasugune võimalus näiteks USA ja Venemaa vahelisi suhteid ise mõjutada, ning samal ajal, kui ma nende arengut huvilise näoga kogu aeg jälgin, ei ole mul enam aega mõjutada neid protsesse, mida ma suudan ja mida ma peaksin: oma tööd, oma peret, omaenese elu ja keskkonda. Nüüd ei tea ma uudistest eriti mitte midagi. Olen kehvem kodanik ja igavam vestluspartner, aga ma vähemalt elan ise oma elu.

(See oli minu Twitter, aga samas tuleb tähele panna, et Eestis on Twitter teistsugune nähtus kui näiteks USAs. USAs on Twitteril peale kasuliku reaalaja-uudistekanali küljes ka peldikuseina märk. Twitteris levib ahistamine, rassism, solvangud, ähvardused, seksism ja spämm, mistõttu ei suutnud nad terve aasta jooksul leida ettevõtet, kes raskustes Twitteri ära ostaks. Kõik võimalikud kandidaadid loobusid üksteise järel ja üheks põhjuseks oli Twitteri kui kanali halb maine.)

Facebooki probleem on see, et müra on liiga palju. Kuigi nad ise kinnitavad järjekindlalt, et on vaid tehnoloogiaettevõte, mis pakub platvormi, on järjest enam selge, et tegelikult on Facebook meediaettevõte, mis teenib raha uudiste levitamise kõrvale näidatavalt reklaamilt. Järjest vähemaks jääb seda sisu, mida inimesed ise kirjutavad ja loovad, ning järjest enam on Facebook uudistele linkimise kanaliks.

Sellega on kaks probleemi. Esiteks kipuvad sarnaselt mõtlevad inimesed linkima sarnastele uudistele ning vastaspoole seisukoht võib paljudel Facebooki kaudu uudiseid tarbivatel inimestel seega üldse saamata jääda. Ma vähemalt Eesti oludes sellesse probleemi väga tõsiselt ei suhtu, aga suuremates ja teistsuguse kultuuriga riikides võib see hädasid põhjustada küll.

Teine asi on see, et kui kaob kanali kui väravavahi roll, siis paistavad kõik uudised Facebooki-sugusel neutraalsel «platvormil» võrdse kaaluga. Kui üldiselt on võimalik uskuda, et näiteks Postimees täielikku jama ja väljamõeldisi tavaliselt suurelt ei levita, sest Postimees lihtsalt on sellise renomee ja väärtustega kanal, siis Facebook väidab enese ju olevat platvormi. Aga platvormil ei ole mingit renomeed ega väärtusi, olulised pärisuudised ja väljamõeldised näevad seal täpselt ühtemoodi välja ning mitte keegi ei hoolitse selle eest, et väljamõeldised seal ei leviks.

Olgu, paneme kellegi hoolitsema, aga kuidas? Üks võimalus on see, et laseme kasutajatel endil võltsuudiseid raporteerida ning teatud arvu kaebuste täitumisel võtab algoritm selle automaatselt maha. Miks mitte, aga nii on võimalik õhku lasta ka tõeseid, kuid tundlikke lugusid, mis inimesi piisavat ärritavad. Ütleme näiteks, et meil siin puhkeb sõda ja siis hakkame ründajaga võidu Facebookis teineteise artikleid võltsiks raporteerima, et algoritm vastaspoole käsitluse maha võtaks. See ei kõla just mõistliku plaanina.

Teine variant on panna seda tööd tegema toimetajad või sõltumatud faktikontrollimisele keskendunud organisatsioonid. Võimalik, aga siin kardetavasti kehtib tõsiasi, et üks loll jõuab rohkem jama toota kui sada tarka seda Facebookist eemaldada.

Kolmas variant oleks kohustada Facebooki tegema näiteks igasse riiki oma «toimetus», mis kasutajatelt tulnud kaebusi koostöös algoritmiga läbi vaatab. Kohalikku keelt oskavatel ja konteksti tundvatel toimetajatel on ehk üsna lihtne võltsuudiste eemaldamisel head kiiret tööd teha. Aga siinkohal tuleb mulle hiljuti loetud Mart Kadastiku elulooraamatust meelde Glavliti töötaja Endel Silk, kelle töö oli Edasi igal õhtul enne ilmumist läbi lugeda, et otsustada, mis võib ilmuda ja mis mitte. Ei kõla ka just väga 21. sajandi lahenduse moodi.

Kui me juba nõukaajast räägime, siis tasub meelde tuletada, kuivõrd osavad olid tsensuuri all elavad inimesed sellest mööda hiilima. Ridadevahelise lugemise, sisu maskeerimise ning isegi salaja levitamise oskused olid tol ajal inimeste seas väga kõrgelt arenenud. Iga mõtlev inimene teadis, mis on parteiline jura ja mis on päris asi. Kui info tahab levida, siis ta levib igal juhul, olgu selleks keelatud eestimeelne või hoopis näiteks keelatud vaktsineerimisvastane sisu. Ja kuidas teha siis vahet, mis on uudis, mis on satiir, mis on looming?

Nii et Facebookil on siin, mille peale 2017. aastal mõelda. Eriti kui arvestada, et näiteks Saksamaa sotsiaaldemokraatide esimees käis hiljuti välja mõtte, et Facebooki võiks trahvida kuni poole miljoni euroga iga võltsuudise eest, mida nad 24 tunni jooksul pärast vastava kaebuse saamist pole eemaldanud. Sakslaste mure on tõsine, sest neil, nagu mitmes teiseski Euroopa suures olulises riigis, on varsti tulemas valimised ning nad ei taha, et nende riigis korduks muuhulgas Facebooki kaasabil see, mis juhtus Suurbritannias ja USAs.

Tundub, et mingi lahendus on siin vajalik, aga milline iganes see olema saab, märgib see ühe pika ja helge ajastu lõpu algust, nagu paljud muide väidavad ka nii-öelda pärismaailma kohta. Vabadust jääb ka internetis vähemaks, sest tuleb välja, et California hipikultuurist võrsunud üksikisikute vabaduste piiramatu teostamise unistus oli reaalse maailma jaoks liiga idealistlik. Internet elas selles unistuses väga pikalt, aga nüüd võtab paljukardetud «the man» üle.

Facebookist saab CNN, vabavarast on saanud Google, failijagamisest Spotify ja Netflix. Kodanikuajakirjandusest said youtuber’id, õiglastest häkkeritest sai Julian Assange ning «Dilberti» autor Scott Adams on astunud kliimamuutuste eitajate ja Donald Trumpi toetajate leeri. Näete siis, nagu ikka, möödunud aastas oli nii head kui halba.