Probleem, mis koorub Pressinõukogu kaebustest, on kriitikavaba suhtumine politsei ja prokuratuuri teadetesse. Pahatihti ei vaevu ajakirjanikud kontrollima jõuametkondade esitatud info tasakaalustatust või asjakohasust. See omakorda võib kaasa tuua kohtuta süüdimõistmise.
Ajakirjanduse eetikakoodeksi üks esimesi punkte ütleb, et ajakirjanduse ülesanne on hinnata kriitiliselt majandus- või poliitvõimu teostajate tegevust. Ajakirjandusvabadus ei tule taevast ega valitsusest, meediavabaduse eest tuleb seista iga päev.
Ajakirjaniku, toimetaja, Pressinõukogu esimehe ja keskmisest nõudlikuma meediatarbijana arvan, et Eesti ajakirjandus hoiab head taset. Kindlasti on tõrvatilku, aga meepott tervikuna on minu meelest ilusasti püsti püsinud. Tõsi, nii palju kaebusi kui mullu pole ühelgi varasemal aastal Pressinõukoguga liitunud ajakirjandusväljaannete peale esitatud. Oli rekordiline kaebelõikus, mis näitab mu meelest ennekõike seda, et lugejad teavad aina paremini, et neil on õigus meedia eneseregulatsiooniorganilt kaitset otsida.
Pressinõukogu poole võib pöörduda iga inimene, selleks ei pea palkama advokaati või meedianõustajat. Piisab sellest, kui saata kiri, kus kirjeldada, kuidas on ajaleht, raadio- või telejaam või veebiväljaanne olnud ülekohtune või avaldanud valeväiteid.
Üks saarlane saatis mullu Pressinõukogule kaebuse, kus märkis, et soovib, et ajakirjanikku noomitaks, et too enam kunagi nii ei teeks. Lihtsamalt ja täpsemalt on keeruline Pressinõukogu ülesannet kokku võtta.
Kuidas on selle artikliga seotud Edgar Savisaare toimikud? Ajakirjanduseetika pole kivisse raiutud. Õigupoolest saab iga inimene iseseisvalt otsustada, kas ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne on käitunud eetiliselt.
Kohtutoimikute materjalide istungieelne avaldamine on seni olnud tavapraktika. Postimehes ilmunud Savisaare toimikud põhjustasid aga hulganisti pahameelt. Kas see oli ajakirjanduseetika koodeksi rikkumine, selgub siis, kui keegi peaks sellekohase kaebuse esitama. Aga iga lugeja võib teha enda jaoks ise otsuse. Uskuge või mitte, ajakirjanduse jaoks pole midagi tähtsamat kui lugejate usaldus.