Sulev Valner: just sellist haldusreformi me tahtsimegi

Sulev Valner Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Haldusreformi tegemiseks oli antud aeg ja avanenud võimaluste aken. Kõik ei ole kunagi tulemusega rahul, aga kokkuvõttes liigume siiski õiges suunas, kirjutab üks reformi läbiviijaid Sulev Valner.

Iga nädal tehakse praegu Eestis ajaloolisi otsuseid. Põlva ja Elva, Põltsamaa ja Mustvee, Rapla ja Valga, Türi ja Tori omandavad edaspidi kaardil kohati pisut teise ja kindlasti suurema tähenduse, kui neil seni on olnud. Rääkimata Saaremaast kui ühest omavalitsusest.

Tõenäoliselt jäävad need otsused meid vähemalt paariks järgmiseks inimpõlveks saatma. Suur osa senisest valdade ja linnade süsteemist sai ju oma kuju 1938. aasta valla- ja linnareformist. Nii suuri haldusreforme tehaksegi kord või paar sajandis.

Muidugi, haldusreformi sammud ei ole veel lõpuni tehtud. Paljusid sisuküsimusi alles hakatakse lõplikult kokku leppima. Piisav hulk probleemseid kohti ühinemistes jääb veel alanud aastal lahendada ning mingid vajalikud muutused küllap ka sealt edasi.

Näiteks mõnes kohas, kus elanikud on avaldanud kindlat soovi ühe või teise küla liikumiseks tulevikus teise omavalitsusse, ei ole praeguste omavalitsuste volikogud olnud valmis neil minna laskma. Võib-olla suudab suurema ühisomavalitsuse volikogu olla suuremeelsem. Võiks ju, et mitte jätta rahulolematust vinduma.

Ent suures plaanis võib juba öelda, et kujuneva pildi põhijooned on paigas. Üldpildi annab see, et tervelt 160 kohalikku omavalitsust 213st tegid ise ühinemise valikud oma volikogudes ära. Edukalt lõpule jõudnud kümnete läbirääkimiste taga on viimaste kuude jooksul tohutu hulk kohapealset tööd, mida on teinud koos riigi määratud abistavate ühinemiskonsultantidega kohalikud otsustajad vallajuhtidest volikogude lihtliikmeteni.

Oma roll on olnud maavanematel ja valitsuse loodud piirkondlikel komisjonidel. Aasta lõpus meediapilti jõudnud otsustavad hääletused volikogudes on ikkagi juba viljade noppimine tehtud töö järel.

On heameel näha – ilma irooniata –, et paljud omavalitsusjuhid, kes veel paar aastat tagasi ei tahtnud haldusreformist midagi kuulda, osutusid viimaste kuude läbirääkimistel asjalikeks osalisteks, et saavutada parim võimalik tulemus.

Ka kahtlejad tulid kaasa

Kas me sellist haldusreformi tahtsimegi? Vastus on jaatav.

Kindlasti oli õige anda kõigepealt võimalus kohtadel kokku leppida, ehkki mõni arvaja on väitnud, et kõik otsused tulnuks teha keskselt ära, et keegi ei teeks «valesid» valikuid. Tasub ikka rohkem usaldada kohapealseid otsustajaid. Muidugi, alati jääb kohti, kus ongi erinevaid eelistusi ja ükski tehtav otsus ei pälviks kõigi heakskiitu. Eriti on seda näha tulevase ühise omavalitsuse nime üle käivates vaidlustes. Pole põhjust arvata, et mingil teisel viisil otsustades oleks tulemus saanud praegusest parem.

Praegu on tehtud otsuseid 160 kohaliku volikogu kokku vähemalt paari tuhande liikme osavõtul, kes on ise valinud, kellega ühinevad. Jah, sel kohalikul demokraatial on kohati ka varjuküljed, aga seegi käib asja juurde. Ei saa ühel ajal öelda, et usaldame kohalikel valimistel valitud volikogusid ja nende otsuseid, aga hetk hiljem, et tegelikult ikka päriselt ei usalda.

Olles kujuneva kaardiga päris hästi kursis, julgen väita, et valdav osa volikogude kokkuleppel kujunevast on kooskõlas sellega, mida ühes või teises maakonnas on aastaid räägitud väljakujunenud loomulikest piirkondadest. Mõni üksik valik on loomulikult vaieldav, aga võttes kaardi ette, kasvõi iga maakonna kaupa eraldi, tahaks näha, kus on need väidetavad massilised ebaloogilised ühinemised.

Ekspertide valdava enamuse toetatud 5000 elaniku reegel ei tekkinud niisama, vaid kaaludes peale muu mõttes läbi ka tegelikke kohapealseid olukordi, piirkondade kooskõla ja eri tasandi keskuste geograafiat. Suhteliselt valutult kokku lepitud kümnete ühinemiste praktika tõestab, et ekspertidel oli õigus, see valik töötab.

Vaadates praegu kujunevat pilti, tugevnevad ühinemiste toel nii paljud maakonnakeskused kui ka teised ühinevad piirkonnad. Samas ei lähe kohapeal kokku lepitavad kooslused nii suureks, et peaks kartma liigset kaugenemist. Tekkivad omavalitsused ei ole ju ka Eesti omavalitsuste pildis midagi enneolematut. Varasematel aastatel ühinejate seas on olnud samuti päris suuri, näiteks 2013 sündinud Viljandi ja Põlva või 2014 tekkinud Lääne-Saare vald, kelle kogemus on olnud paljudele sellega tutvunutele julgustav.

Võimalus jäädagi ummikusse

Loomulikult ei ole muutus, mis praegu toimub, kuidagi iseenesest tekkinud. Suuresti on selle esile kutsunud haldusreformi seadus. Seadus, mis aastate- ja isegi aastakümnetepikkuse paljudele juba lootusetuna tundunud vaidluse järel ja kõigi selles viimase hetkeni kahtlejate kiuste vastu võeti. Ja mis värskelt sai ka riigikohtust kinnituse, et parlamendil oli tõepoolest õigus selline seadus vastu võtta.

Teiselt poolt on need, kelle arvates ainuvõimalik haldusreform oleks olnud põhimõttel «üks maakond – üks vald» või hoopis mingil viisil kahetasandiline omavalitsus, kindlasti pettunud. Paljud neist ei jäta seda pettumust ka tagantjärele väljendamata praegu toimuvat avalikult kritiseerides.

Maakonnasuuruste omavalitsuste mõtet on aastate jooksul korduvalt avalikkuses esitatud ja kõik need korrad on selgelt näidanud, et selles kokku ei lepita. See positsioon oleks tähendanud küllap head võimalust ka järgmised kümme või kakskümmend aastat rääkida edasi haldusreformi vajalikkusest, tegelikult midagi reaalset kokku leppimata. Kokkuleppe saab lõhki ajada peale vastu olemise ka ebareaalsete nõudmistega.

Kaugeltki mitte iga kokkulepe ei olnud võimalik. Pigem tuli otsida edasi liikumiseks kitsast rada, mis viiks üle põrkuvate huvide miinivälja. Kui seitse senist katset haldusreformi teha paarikümne aasta jooksul järjest ebaõnnestusid, siis võinuks samamoodi vabalt minna nüüdki.

Hoolimata üldisest soodsast poliitilisest pärituulest, ei oleks päris igasugune seadus kindlasti läbinud mõistliku aja jooksul kogu avalikku debatti, otsustusprotsessi valitsuses, parlamendis ja hilisemat kohtuvaidlust riigikohtus. Vaadates mõnegi teise olulise teema uppumist aastatepikkustesse poliitilistesse vaidlustesse, ei ole raske ette kujutada, et seekordne võimaluste aeg haldusreformi tegemiseks võinuks üle minna.

Üks haldusreformi peamisi eesmärke on omavalitsuste endi tugevdamise kõrval aidata nende kaudu kaasa Eesti ühtlasemale arengule, eriti just maapiirkondades. Liigne omavalitsuslik killustatus ei ole ilmselt pikaajalises vaates olnud paljude pealinnast kaugemate piirkondade arengule hea, muidu ei oleks Eestis nii palju kurtmist maaelu allakäigu üle.

Nüüd saame koos uute valdadega maapiirkondade arenguks uue võimaluse, värske hingamise. See üksi ei kindlusta veel edu, aga piirkondlike arengueelduste suurenemine, näiteks ettevõtluse, aga ka piirkonnaülese kultuurielu või sporditegevuse ühisel toetamisel, on ilmne.

Omavalitsuste koostöö ja ühinemised ei ole vastandid. Ühinemine teeb koostöö maakondades lihtsamaks. Väheneb tarbetu rivaliteet lähinaabrite vahel asjades, kus mõistlikum oleks kokku leppida ühises lahenduses.

See, kui hästi tulevikus ühinevate omavalitsuste sees asjad toimima hakkavad, sõltub suures osas nüüd meist kõigist. Keegi teine ei saa tulla meie eest kohalikku elu hästi ära korraldama.

President Kersti Kaljulaid ütles aastalõpu intervjuus Postimehele, et igaüks saab olla ise natukene riik, et teha haldusreformijärgses omavalitsuses neid asju ja sel hetkel, mida kohapeal toimetav inimene soovib ja vajab. President nimetas seda isegi järgmiseks suureks riigiinnovatsiooniks. Teeme ära?

Autor töötab rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunikuna.