Hanna-Kaisa Lepik: millised riigid ootavad Obama ajastu lõppu?

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Donald Trumpi ametisse nimetamine toimub 20. jaanuaril, mil tema nelja-aastane valitsusaeg ametlikult algab. Oma esimesel tööpäeval on ta lubanud tühistada suure hulga Obama määrustest. See kõlab võib-olla traagilisemalt, kui see tegelikult on, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Mäletatavasti teatas ka Obama oma esimesel ametipäeval 2009. aastal, et viib ellu oma valimislubaduse ning sulgeb Guantanamo vangilaagri Kuubal, mis sellegipoolest tegutseb tänaseni.

Trump on alati olnud kriitiline Obama välispoliitika suhtes, mis on suutnud rahvusvahelisel areenil piisavalt ärevust tekitada. Kas tõesti suudab Donald Trump USA välispoliitika pea peale pöörata?

Obama on oma ametiaega lõpetamas julgemate sammudega välispoliitika vallas – mis tal enam kaotada!

Teisalt on jälle riike, kes Obama lahkumist pingsalt ootavad – näiteks Venemaa ja Iisrael, aga ka Filipiinid, sest president Dutertel on kõrini Washingtoni kriitikast Filipiinidel käimasoleva narkosõja aadressil, mille Donald Trump telefonikõnes Dutertega väidetavalt heaks kiitis.

Obama on oma ametiaega lõpetamas julgemate sammudega välispoliitika vallas – mis tal enam kaotada! USA kui Iisraeli truu liitlane jättis vetostamata ÜRO resolutsiooni, milles mõisteti hukka ja kutsuti peatama Iisraeli asundustegevus okupeeritud aladel.

Palestiina-Iisraeli konflikt on meie lähiajaloo üks keerulisemaid rahvusvahelisi küsimusi, kuid senini on Ameerika Ühendriigid väga selgelt Iisraeli toetanud – peaaegu pooled vetod, mida USA on ÜRO Julgeolekunõukogus kasutanud, on olnud Iisraeli kaitsmiseks. Washingtoni toetusavaldus «kahe riigi lahendusele» oli suur samm, sest maailm on juba ammu hukka mõistnud Iisraeli tegevuse Palestiina aladel.

Netanyahu nägi seda otsust muidugi teises valguses. Obama lõi Iisraelile noa selga ning Trump sööstis neile appi, teatades Twitteris, et tarvis on ainult Trumpi ametisse nimetamiseni vastu pidada.

Iisrael on oma pealinnaks kuulutanud Jeruusalemma, mis on Lähis-Ida konflikti üks peamine tüliküsimus, sest seda peavad oma pühaks linnaks nii juudid, moslemid kui ka kristlased. Ükski teine riik seda Iisraeli pealinnana ei tunnista – isegi Ameerika Ühendriikide saatkond asub Tel Avivis.

Trump on ähvardanud USA saatkonna viia Jeruusalemma, mis mitte ainult ei tühistaks Obama valitsuse püüdlusi kõnealusele konfliktile lahendus leida, vaid seaks Iisraeli veelgi suuremasse sõjaohtu. Vaevalt on rahulepingud Egiptuse ja Jordaaniaga võimelised vastu pidama Jeruusalemma tunnustamist Iisraeli pealinnana.

USA-Venemaa suhted on Obama valitsusajal järjepidevalt halvenenud. 35 Vene diplomaadi riigist väljasaatmisega pani Obama sellele loole sobiva punkti. Putin aga ei lasknud end Obama manöövrist häirida ning otsustas USA diplomaate Venemaalt mitte pagendada. See on tema poolt üsna pragmaatiline käik, arvestades sellega, et pärast Trumpi võimuletulekut need sanktsioonid niikuinii tõenäoliselt tühistatakse. Niisiis sai Obama veel korraks võimu näidata, mis Putini aga suhteliselt külmaks jättis.

Võib-olla on paanika Trumpi võimuletuleku ees ennatlik?

USA-Venemaa suhete paranemine annaks võimaluse tegeleda teiste kriisikolletega maailmas. Samas oleks Washingtoni ja Moskva lähenemine võimalik vaid läbi kompromissi, millest Putin kasu teeniks. Näiteks võib USA silma kinni pigistada Ukraina küsimuses.

Kuigi võim nii Kongressis kui Valges Majas on nüüd vabariiklaste käes, ei tasu unustada, et Trump ei olnud prominentsete vabariiklaste hulgas just kõige populaarsem valik. Tõsi, Trumpi võit lähendas mõlemaid pooli. Ühelt poolt on vabariiklased õnnelikud, et nende partei kandidaat – keda küll paljud neist eelnevalt kritiseerinud olid – saavutas võidu demokraatide üle, teisalt on Trumpi huvides omada häid suhteid Kongressiga. Siiski on Trumpi platvorm, mis küll oma olemuselt on üsnagi konservatiivne, ehk liiga vastuoluline, et kogu Vabariiklaste Partei ühtse leerina Trumpi taha koondada.

Näiteks 2012. aasta vabariiklaste kampaania pidas vabakaubandusleppeid USA majanduse jaoks äärmiselt oluliseks ning kritiseeris Obama valitsust, et see pole piisavalt aktiivselt uutele lepingutele alla kirjutanud, siis Trumpi kampaania võttis hoopis vastupidise suuna nimetades NAFTAt (Põhja-Ameerika Vabakaubandusleping) täielikuks läbikukkumiseks ning lubas kõrgemate tollide kehtestamisega võidelda odavate importkaupade vastu.

Niisiis on Trumpi seisukoht vastuolus senise vabariiklaste ideoloogiaga, mis on siiani üsnagi üheselt toetanud vabakaubanduslepingute sõlmimist. Samas on poliitikud pidevalt tõestanud oma võimet seisukohti muuta. Siinkohal on sobilik näide Mike Pence, kes oli häälekas vabakaubanduse toetaja kuni Trumpi asepresidendikandidaadiks saamiseni.

Tõsi, Donald Trumpil on rahvusvahelisel areenil omad plaanid. Soojendades suhteid Venemaa ja Iisraeliga ning valides oma põhivaenlaseks Hiina, ütleb ta lahti Obama administratsiooni senisest välispoliitikast. Siiski ei tasu unustada, et Donald Trump ei hakka Ameerika Ühendriike juhtima diktaatorlikult ning sõltub oma poliitika elluviimisel endiselt Vabariiklaste Partei printsiipidest – üheks neist on näiteks NATO kui tugeva sõjalise liidu toetamine.