Siim Alatalu: 2017 – NATO võimalus küberjulgeolekus

Pahavara labor Idaho Küberkaitse instituudis. Foto: SCANPIX

Tänavu möödub pool sajandit NATO kaalukaimast strateegivalikust. Oleks sümboolne, kui sel puhul saaks kaitsestrateegiate sisuliseks osaks ka küberkaitse, kirjutab NATO Küberkaitsekoostöö keskuse rahvusvaheliste suhete juht Siim Alatalu.

30. aprill 2017 – volber ja nõidade öö. Tudengid naudivad Tartut ja ülejäänud riik hästi väljateenitud riigipüha ja pikka nädalavahetust. Riigikaitsjatel on siiski mõtted tööd täis: lähenemas on nii Kevadtorm kui ka on Tapale saabumas enneolematu hulk liitlasvägede sõdureid. Eesti välisesindused üle maailma ja tuhanded riigiametnikud tõmbavad viimast korda hinge enne Euroopa Liidu Nõukogu kuuekuulist eesistumist.

Ka poliitelu linnades-külades-valdades on saamas uut hoogu – vaid 3,5 kuud on jäänud kohalike omavalitsuste valimisteks kandidaatide registreerimiseni. Kes kandideerivad ja milliseks kujunevad omavalitsused, tõotab kujuneda peamiseks siseriiklikuks poliitikaküsimuseks. Ja küberkaitsjatel on põhjust meenutada: mõned päevad tagasi on möödunud 10 aastat pronksiööst ja ajaloolistest – esmakordselt maailmas ühe riigi poolt teise vastu teostatud – küberrünnakutest Eesti vastu. Kas Eesti riik võibki lihtsalt niisama olla oma läbi aegade parimas vormis või peame valmistuma seda ka näitama?

Maailm meie ümber on muutunud, kohati lausa hüppeliselt. Samal ajal kui Tartus antakse võim üheks ööks üle tudengitele, tähistab USA 100 päeva president Donald Trumpi ametisse vannutamisest. Ka NATO on oma läbi aegade parimas vormis – just äsja, järgides traditsiooni, on toimunud president Trumpi osalusel alliansi n-ö erakorraline tippkohtumine. Sarnaselt eelmiste selliste tippkohtumistega on sel olnud vähemalt kaks tulemit. Nagu ikka, on kinnitatud Euroopa ja Põhja-Ameerika liitlaste vastastikust pühendumist ühisele julgeolekule.

Just sellist aastat me tahaks...

Ja nagu ikka, on kokku lepitud ka ühises uues initsiatiivis. Kui 2009 aprilli alguses toimunud Strasbourg-Kehli tippkohtumisel sai president Obama ühe oma esimese NATO-teemalise otsusena koos teiste alliansi riigijuhtidega heaks kiita NATO raketikaitsekilbi ehitamise, siis 2017 sai president Trumpist NATO küberväejuhatuse asutaja!

Kuidas sinna Eesti jaoks julgeolekupoliitilisesse idülli jõuti – või lõpetades siinkohal eelneva, esialgu siiski fantaasia – tuleks jõuda? Kahtlemata tõi kogu 2016. aasta rahvusvahelisel areenil Eesti julgeolekut puutuvates teemades ette ootamatusi – nimetagem kasvõi Suurbritannia rahvahääletust Euroopa Liidust lahkumise üle või Donald Trumpi valimist USA presidendiks. Nende vahele jäänud teade liitlasvägede hüppelisest suurendamisest Eestis 2017 tundub pigem loomulik samm.

Si vis pacem, para bellum. «Sõrmenipsu-õppused» (snap exercises) ehk vägede kiire mobilisatsiooni ja siirmise harjutused, mida Vene Föderatsioon korraldas oma  sõjaväeringkondades juba enne oma Ukraina-kampaaniat, ei jäta kellelegi kahtlust, et kujunenud julgeolekuolukord ongi uus normaalsus, millega tuleb harjuda ja mida tõsiselt võtta.

Kui neid ridu 2016. aasta lõpus kirjutasin, oli NATO ja Briti vägede saabumise näol tegu pikalt ette kokku lepitud ja Eesti julgeolekut korralikult tugevdavate sammude ja loogilise arenguga. Eesti võib tervikuna päris rahul olla ka muude arengutega, mis meie julgeolekut on viimastel aastatel parandanud. Jah, olukord maailmas on keerulisem kui kunagi varem. Meie õnneks ent mitme teise rahva – ukrainlastest süürlasteni –  õnnetuseks testib meile lähim tuumariik oma sõjalisi võimeid meist kaugel. Süüria diktaatori toetamise nimel ei hoolita ka oma sõdurite eludest.

Tahtmata kõlada küüniliselt – me saame paraku iga päev õppida «parima» praktikast. Ja sama kehtib ka mittesõjaliste võimete – näiteks kübersõja – kohta. Eriti alates 2015 jõuludest oleme saanud kõrvalt vaadata kuidas me naaberriik kasutab üpriski efektiivselt oma kübersõjaks vajalikke võimeid erinevate riikide ja rahvaste vastu, alustades elektrijaamade halvamisest Ukrainas ja lõpetades valimiste manipuleerimisega USAs.

Kübersõda ei saa näha, aga see käib

Kübersõda ei tule, on kirjutanud tänase päeva juhtivaid küberjulgeolekumõtlejaid Thomas Rid, Londoni King’s College’i professor. See tähendab, et tõenäoliselt me ei näe ei maailmasõda ega ka regionaalset konflikti, kus kaks vaenupoolt teineteist bittide-baitide, paha- või lunavaraga pommitaks. Me näeme endiselt pärissõdu. Me ei näe kübersõda, kuna see toimuks esmalt peamiselt kaablites ja arvutites – aga ka seetõttu, et viimane juba tegelikult ammu käib.

Me oleme viimastel aastatel näinud küberlahinguid, kus üks pool on jäänud peale ja suutnud seisata mõne teisele poolele kuuluva füüsilise süsteemi – näiteks Iraani tuumareaktorid (Stuxnet), Saudi Araabia naftafirma 30,000 arvutit (Shamoon) või Lääne-Ukraina elektrijaamad. Me infovälja jõuavad pigem harva uudised Korea poolsaarelt, kus Korea sõjas võivad konventsionaalsed relvad olla vaherahuks vaikinud, ent sõda küberrindel üha ägeneb.

Küsimus, mida Eesti peaks juba täna esitama, on – kes on selles sõjas üks ja kes teine pool? Kas «meie» pool on üksnes NATO riigid – või äkki ka samameelsed mitte-NATO demokraatiad Põhjalas ja Kaug-Idas? Ja mida tuleks «meie» poole küberkaitsevõime arendamiseks tegema? Kui tänu liitlasvägede saabumisele Balti riikidesse ja Poolasse muutub NATO tavarelvastuse jalajälg kogu alliansi territooriumil märksa ühtlasemaks, siis mis saab küberkaitsest ja milliseks kujuneb küberruum mida peame ka riigi kaitseks kasutama?

2017 täitub pool sajandit ilmselt kaalukaimast strateegiavalikust mida NATO oma ajaloos tegi. 1966-1967 käis tõsimeeli arutelu kas NATO võib lähiaastail laguneda. 1966 lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest struktuurist ja 1967 tuli seetõttu kolida nii sõjaline ülemjuhatus kui rajada uus NATO peakorter Belgiasse. Neist ja muudest julgeolekumuredest hoolimata leppis NATO aasta lõpuks kokku uues kaitsestrateegias mida tuntakse «paindliku vastusena» – Flexible Response. Enam-vähem automaatse tuumavastulöögi  asemel andis Allianss enda sõjalisele struktuurile õiguse vastata koos ja paindlikult igale tuumasõja lävepakust allpool asuvale ohule, mis mõne liikme julgeolekut ähvardada võiks. Detente (pingeleevendus) hakkas NATOs käima käsikäes Deterrence’ga (heidutus).

Oleks sümboolne kui NATO tähistaks 2017 Flexible Response’i juubelit küberkaitse sisulise integreerimisega oma kaitsestrateegiasse,läbi  küberkaitse juhtimisega tegelevate struktuuride käivitamise.

Varssavi tippkohtumisel möödunud aasta juulikuus anti sellele juba eelkiirendus, tunnustades küberruumi ühena keskkondadest kus NATO peab suutma oma põhiülesandeid täita. Täitmiseks on vaja tegijaid ja tegijaile töökoda, mis koondaks helgemad pead kõigist liitlasriikidest. Vaadates jõudude vahekorda mille uus USA president küberruumis oma eelkäijalt pärib, on õige aeg n-ö mõisa köis lõpuks kätte võtta. Küberruumis ei saa ehitada müüre – ent saab kindlasti panna vastase maksma.

Tekst on osa Eesti NATO ühingu julgeolekuteemaliste artiklite sarjast.