Arteri persoon Garri Kasparov: Putin tähendab sõda

Garri Kasparov. Foto: Tairo Lutter

Enam kui kolm aastakümmet väldanud sportlaskarjääri jooksul ei pidanud Garri Kasparov (53) peaaegu üldse kaotusekibedust tundma. Pärast tippspordist lahkumist 2005. aastal pühendus ta poliitikale, ehkki oma sõnul teadis juba toona, et selles suurte panustega mängus on tema võidulootused erinevalt malest olematud.

-Maletajana olete legend ja võitsite kõik, mida võita andis. Oleksite võinud pärast tippmalest lahkumist 2005. aastal ju näiteks kuskil Miami või Nice’i päikese all rahulikult varajast pensionipõlve nautida. Miks otsustasite minna poliitikasse ja lüüa kaasa Vene opositsiooni tegevuses, mis ju praegu meenutab võitlust tuuleveskitega?

Ma suhtuksin ettevaatlikult väljendisse «poliitikasse minema». Poliitika tähendab teatud protsessi. Kui jutt käib demokraatlikest riikidest, näiteks Eestist, Saksamaast, Ameerikast ja teistest, siis peetakse silmas kindlaid tegevusi: poliitiliste organisatsioonide moodustamist, debattide ja valimiste korraldamist jne.

Venemaal polnud 2005. aastal enam mingisugust demokraatlikku poliitikat, aktiivse poliitikaelu tasalülitamise trendi võis jälgida juba 1990. aastate teisest poolest. 1996. aasta presidendivalimised, kus võitis Boriss Jeltsin, olid veel vabad, kuid mitte ausad, ning uus Vene eliit demonstreeris juba toona, et nad pole huvitatud sellest, et võimu üleandmine otsustataks valimiste teel. Valimised muutusid väikesearvulise rühma siseasjaks ning domineerima hakkasid manipulatiivsed meetodid.

2005. aastal, kui liitusin Vene opositsiooniga, ei seadnud me endale eesmärki võita valimised ja tulla võimule, vaid et vabad valimised oleksid Venemaal üldse võimalikud. Seepärast olen kõik need aastad üritanud ühendada Venemaal Putini režiimi vastaseid jõude, et taastada demokraatlikud institutsioonid. Suures osas on see võitlus inimõiguste eest.

Andsin endale suurepäraselt aru, et see pole malemäng, millega ma harjunud olen. Võidulootus on sama hästi kui olematu. Aga see oli minu moraalne kohustus. Mulle tundub võimatu elada Venemaal ja vaadata, kuidas see vaikselt sohu vajub ning KGB võimu üle võtab. Emba-kumba: tuli kas võidelda või ära sõita. Kogu see võitlus viis lõppkokkuvõttes selleni, et pidin Venemaalt lahkuma. Teist väljapääsu polnud. Kuid sõitsin ära puhta südametunnistusega – tegin kõik, mis minu võimuses, ja pidasin võitlust, kuni see ei olnud ohtlik minu ja mu lähedaste elule.

-Kas loodate tulevikus Venemaale naasta?

Ma ei välista võimalust kunagi Venemaale naasta. Ükski diktatuur pole igavene. Ka Venemaa režiim on praegu juba agoonia staadiumis, riigijuhid on ületanud kõik lubatavuse piirid. Aga on selge, et Putin ei loobu vabatahtlikult võimust ning igasugused jutud tema loodud režiimi paremaks muutumisest kuuluvad vaid muinasjuttude valdkonda.

-Mis sai Venemaa poliitikas murdepunktiks, mille tagajärjel on asjad selles seisus, nagu nad nüüd on?

Praegust võimu Venemaal tuleks nimetada hoopis Putini-Jeltsini režiimiks, sest selle alused moodustusid just Jeltsini ajal, aga lõpliku näo sai asi Putini ajal. Putinist ei saanud Jeltsini järeltulija juhuslikult. Sellest hetkest, kui Jeltsin loobus ideest nimetada oma järeltulijaks Boriss Nemtsov ja hakkas sobivat kandidaati otsima jõustruktuuride esindajate hulgast, kaaludes Stepašini ja Putini kandidatuuri vahel, sai selgeks, et Venemaa režiim muutub tugevalt. Praegu kujutab võim Venemaal endast selgelt ja ühemõtteliselt diktatuuri ühes varjamatult fašistliku ideoloogiaga.

Režiimi krahh kujuneb kogu Vene riikluse krahhiks. Millal see täpselt toimub, on raske öelda. Kuid Putini režiim on jõudnud juba staadiumisse, kus verevalamine on kujunenud riikliku poliitika normiks. Ma loodan vaid, et see krahh ei ole lõplik, ning olen valmis rakendama kõiki oma võimalusi ja autoriteeti, et aidata Venemaal sellest katastroofilisest spiraalist välja tulla ja tsiviliseeritud maailma osaks saada.