Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuulsin aastavahetuse peol head lorilugu. Olevat kohtunud erinevad töökollektiivid ning jutuks tulnud otsustamine vähese informatsiooni põhjal, mis iseloomustavat head juhti. «Meie juht on aga geenius,» öelnud ühe kollektiivi esindaja. «Ta ei vaja otsustamiseks üldse informatsiooni.»

Kuidas sellega Eesti erinevates organisatsioonides on, teavad lugejad ise. Mina tahan rääkida lähemalt läinud aasta lõpus esimest korda toimunud registripõhisest rahva ja eluruumide prooviloendusest, mis peaks meetodina tulevikus asendama rahvaloendust. Väidan, et laekunud tulemused ei anna otsustajatele piisavat informatsiooni, ehkki statistikaamet on halva mängu juures proovinud head nägu teha.

Arengusuund – kulukate näost näkku rahvaloenduste ärajätmine – on põhimõtteliselt õige. Kuid asendusinstrument – registrid – ei ole veel piisavalt valmis ning meenutab kalibreerimata kraadiklaasi, mille abil võib öelda, kas vesi külmub või keeb, ent mida pole võimalik kasutada palaviku mõõtmiseks.

Millest me räägime? Nagu ütleb loenduse nimi, loendatakse inimesi ja maju, kus nad elavad. Inimeste kohta peaks infot pakkuma rahvastikuregister. Kuid Eesti Vabariigi tulles kaotati ära kohustuslik sissekirjutus. Igaüks võib elada seal, kus ta tahab, ning kirjutada end sellisele elamispinnale (mitte ilmtingimata enda omanduses olevale), nagu ta tahab. Seega võivad inimesed elada hoopis kusagil mujal võrreldes nende elukohaga registris. Meenutan omaaegset Tallinna mootorsõidukimaksu, mille kehtestamise järel muutusid pealinna elanike seas populaarseks sugulaste majad Lõuna-Eestis.

Ma ei taha öelda, et inimene peaks ilmtingimata olema sunduslikult registris just seal, kus ta elab, ja vastupidi. Voli valida asukohta registris on meil üks väheseid toimivaid otsedemokraatia mehhanisme, kus inimesed saavad hääletada jalgadega. Väga levinud on meetod, et äärelinnas elavad inimesed registreerivad end linna, et saada lastele lasteaia- või koolikohti.

Võib esineda ka teistsuguseid põhjuseid: näiteks mina registreerisin end 2002. aastal ühest omavalitsusest teise seetõttu, et ei soovinud põhimõtteliselt, et minu üksikisiku tulumaks laekuks esimesele omavalitsusele, kuigi elasin selle omavalitsuse territooriumil veel viis aastat. Seega peaks riik kuidagi teada saama, kus inimesed päriselt elavad.

Teiseks. Eluruumide kohta peaks andma informatsiooni ehitisregister. Mõned aastad tagasi kontrollisin oma maal asuva kinnisvara andmeid registris, kui soovisin taotleda Leader-programmist raha, ning avastasin üllatusega, et kolmest hoonest ja rajatisest mitte ükski ei olnud registrisse kantud. Küll aga oli registrisse kantud külakiik, mille püstitamiseks olin murdnud piike keskkonnaametiga, kelle eesmärk nähtavasti on muuta (inimtekkelisi) parke reservaatideks.

Loo moraal seisneb selles, et suure tõenäosusega ei ole paljud nõukogudeaegsed ja vanemad rajatised registrisse üldse kantud või ei ole informatsioon nende kohta piisav, et selle põhjal teha järeldusi tualettruumi või pesemisvõimaluste kohta (külakiigel jäid vastavad lahtrid muidugi tühjaks).

Kui me tahame tulevikus asendada näost näkku rahvaloendust registripõhise loendusega, siis me peame registrid korda tegema ning alustama ehitisregistrist. Soovitan üle vaadata registri koostamise põhimõtted ja samuti välja mõelda inimestele lihtmenetlus, sest praegusel kujul on kande tegemine tavakodanikule keeruline.

Omaette küsimuseks jääb, mida riik kogutava infoga üldse peale hakkab. Kui tegemist on asjaga asja pärast, siis – käib küll!