Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Kas Eestis on inimestel hea elada? Kui üheks kõige erutavamaks arutlemisteemaks kujuneb see, kas, millal ja kuidas käib president kirikus ja mida ta selle juures mõtlema peaks, siis tundub, et jõude seisvat vaimujõudu on me inimestel küll ja küll. Hädalisemaid probleeme aga napib?

Loen ja kuulen ikka imestusega vandenõumaigulisi jutte «peavoolumeediast», mis kui mingi müütiline kangelane suunab seda, millest ja kuidas inimesed mõtlema peaksid. Üht «peavoolumeedia» haru iga päev seestpoolt vaadates kogen aga hoopis teist laadi nähtust kui «üks suunav käsi». Säärased jututeemad koguvad jõudu paljudest eraldi sotsiaalmeedia allikatest ja koonduvad lõpuks võimsateks uputusvoogudeks, mis pühivad oma teelt ja inimeste tähelepanu alt kõik muu. Katsu sa seda peatada – ei tule välja!

Selliste voogude möirgamise kõrval võib kes tahes hüüda: minu jutt on kah tähtis. Aga teda ei kuulda. Vähemalt mitte enne, kui erutunud sõnade tulvavesi on mõttelisse merre jõudnud. Ja paljugi sellest, mis alles äsja tundus olevat nii pööraselt tähtis, on pigem võrreldav risti-rästi risuga, mida suurvesi on raatsinud jõekaldale jätta.

Aastatele nimede andmisega tasub olla ettevaatlik. Seda nii takka vaadates kui ette nuttes või hõisates. Ometi paistab, et saame neid nimesid jaotada näiteks aastate kõige erutavamate jututeemade järgi.

Üks osa minu tööst on rääkida arvamuskülgede kaasautoritega sellest, mis teemal (umbes) nad oma sündivas artiklis kirjutavad. 2014. aastal ütlesin telefonitorusse kümneid ja kümneid kordi: «kooseluseadusest on meil päris palju kirjutatud, mitu lugu sel nädalal juba… Et vast sa siis kirjutaksid hoopis…» Ja kuulsin vastuseks: «Jah, ma arvan ka, et kooseluseaduse kohta on juba kõik poolt- ja vastuargumendid ära kirjutatud.» Ja siis saabub lugu, mille esimene lause ütleb midagi selle autori enda (!) pakutud teemast, aga juba järgmine lause lisab: «aga kooseluseaduse valguses...» Ja nii kümneid kordi.

Ülemineva aasta poole pealt võttis teatepulga üle pagulaskriis. Muidugi oli ja on see tõsine teema, mida tuligi arutada. Kas aga just täpselt nii erutunult tükkis kõigi «sallimise» harudega?

Läinud aasta kohta hakkab paljudel meelestki minema, kuidas vähemalt kevadtalvest peale otsiti vastust küsimusele, milline on põhimõtteliselt ideaalne president. Ja siis kaaluti nende ideaalidega üksipulgi paljusid inimesi. Nii publikuhuvi kui kirjutajate tahtmine oli märkimisväärselt suur. Oli põnev-põnev-põnev ja siis «soss» – ei valitudki ühtegi neist poolaasta täht-tegelastest. President, kes lõpuks ametisse sai, vastab ootamatult paljuski eelmisel aastal kirjeldatud ideaalidele, aga näed, üks viga ikka leiti.

Need kirjeldatud tulvaveed teevad tihtipeale kurvaks, et paljudele asjadele, mis tunduvad olevat Eesti inimeste saatusele veel olulisemad, ei jagu samal määral publiku tähelepanu. Aga mine sa võta kinni, võib-olla see ongi siis mingi märk inimeste keskeltläbi heast elust?