Kõikide valimiste eel kostab teatud ringkondadest vana hala. Valimissüsteem on mäda, rahva häält ei kuulata, poliitikud on populistlikud, ei arvesta, ei kaasa. Ja nagu deus ex machina tõmmatakse taskust ka lahendused: on vaja muuta valimisseadust, muuta poliitilist kultuuri, valimisreklaamid keelustada, kaasata rahvast, ja kui see tehtud, peaks Eesti elu uueks ja ilusaks muutuma.
See aga varjab ära tõelise probleemi. Ütleme otse: valija on tihti loll. Valija on ebaratsionaalne. Valija võib ühte lausesse põimida kaks üksteist välistavat soovi. Valija võib rahumeeli ja ise sellest aru saamata hääletada omaenda huvide vastu.
Valija ebaratsionaalsus pole sõnakõlks. Kümned uuringud kinnitavad seda. Kui küsitleda mingi teema eksperte ja tavalisi valijaid, siis on kahe grupi arvamustes olulised erinevused. Valija ei ole lihtsalt ignorantne, vaid valijal on paljudes küsimustes süstemaatilised eel- ja valearvamused.
Majandusteadlane Bryan Caplan toob raamatus «Müüt ratsionaalsest valijast» välja erinevused majandusteadlaste ja tavakodaniku vaadete vahel majanduspoliitikate suhtes.
Caplani järgi on tavavalijal neli suurt eelarvamust. Esiteks. Eelarvamus turumajanduse toimimise suhtes. Ennast nähakse turumajanduse ohvrina, ettevõtteid, nii suuri kui väikeseid, aga ahnete monopolistidena. Teiseks. Eelarvamus välismaise osas. Vabakaubandust vaadatakse kui võitlust riikide vahel, kus ühed võidavad ja teised kaotavad.
Mõlemapoolset kasu ei tajuta. Samasse ooperisse kuulub vaenulikkus võõrkapitali (ostavad meid ära) või võõrtööliste suhtes (võtavad meie töökohad). Kolmandaks – üldine pessimism: majanduskasvu ei märgata (küll aga hinnatõusu). Majandusprobleeme võimendatakse suuremaks, positiivseid arenguid väiksemaks.
Ja neljandaks eelarvamuseks, millele Caplan viitab, on arengu väljendamine töökohtade loomise kaudu, samas kui tegelik heaolu kasvataja – produktiivsuse tõus (mis võib töökohti ju ka vähendada) – jääb valijale arusaamatuks. Asi pole ainult majanduses.
Samalaadsete uuringutega on võrreldud ka riigiteadlaste arusaamu riigivalitsemisest tavavalija arusaamadega. Tulemused on samad – valijad on ebaratsionaalsemad, ignorantsemad ja eelarvamuste küüsis.
Eesti valija pole selles osas kindlasti erand. Valija enda jaoks pole see ebaratsionaalsus probleem. Probleem on poliitikutele. Poliitikud üldjuhul, kas või tänu ekspertide nõuannetele, ikkagi teavad, millised on tõhusad poliitikad, aga valija samas ei aktsepteeri neid poliitikaid.
See on põhimõtteline konflikt ja seda ei lahenda ükski valimisseadus, valimissüsteemi muutmine, üksikkandidaatide valimine või mis iganes muu imetrikk, mida iga kord, kui algab valimiskampaania, ikka ja jälle pakutakse.