2016. aasta andis maailmale Brexiti, Trumpi, vasakpöörde Eestis ja tõejärgse ajastu mõiste. See viimane olla väidetavalt põhjustanud kaks esimest. Julgen kahelda. Tõde on alati olnud suhteline – nagu ilu, on ka tõde olnud vaataja silmades.
Miks ei taha enamik Euroopa poliitikuid endale tunnistada, et Brexiti põhjused ei peitu ei kaugeltki mitte ainult populismis, valefaktide esitamises ega rumalate brittide kogemata antud häälest vale alternatiivi poolt? EList on suuresti saanud bürokraatide projekt, milles valitseb vana hea mõisamoonaka mentaliteet – võõras köis las lohiseb.
See ärritab rikaste liikmesriikide elanikke. Vaesemad otsivad innukalt köit, mida lohistada. Hea näide: Juhan Parts hakkab ELi kontrollikoja audiitorina rohkem teenima kui Angela Merkel Euroopa võimsaima riigi kantslerina. Loodetavasti ei hakka Merkel sellest pisikesest palgavahest Saksamaa jaoks liiga kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Nagu tegi David Cameron, kui avastas kolm aastat tagasi, et umbes 10 000 ELi ametnikku teenivad temast rohkem.
Tänu Martin Repinskile saime 2016. aastal teada, et ELis toetatakse iga kitse kusagil 2000–4000 euroga (täpset summat ei oska keegi öelda, kuna Martin ei tea täpselt mitu kitse tal on, kelle vahel EList saadud 800 000 eurot jagamisele läks). Turult saab täitsa uue tõuaretuskitse kätte 200–400 euroga. Kas ma olen ainuke, kes leiab, et miskit on selle kitsepildi juures valesti? Kas on väga populistlik kahelda sellise ELi jätkusuutlikkuses? Või peaks me olema pigem mures selle üle, et britid ei pruugi jääda ainsateks lahkujateks?