Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/01/02/6221447t1hcca8.png)
Aastad, mis meie nüüd elame, on sisurikkamad ja tähtsamad Eestile kui kunagi enne. Mis nüüd ühe aastaga ära elatakse, seda ei elatud enne tihti aastasadadel. Elu arenemiskäik või tempo on aimamata kiireks muutunud.
Eluvanker ei «veere» enam, nagu ennem aeglases mõttekäigus öeldi, vaid ta kihutab tuhatnelja peruksläinud ja pillutavate hobustega, et pea pööritama läheb. Peab osav inimene olema, kes ennast sellel vankril püsti tahab hoida, veel osavam, kes seda vankrit juhtida oskab ja jõuab.
On arusaadav, et niisugustel oludel üksiku inimese elulaad muutuma peab, ta selles elu kiires käigus vee peale tahab jääda. Aega tuleb hoopis kallimalt hinnata kui siiamaale, tööd tuleb teha ja jõudu pingutada palju rohkem kui enne. Seda peab tegema igas elukutses, igas vanaduses ja seisuses. Vana venimine peab lõppema, ajud ja lihased peavad üsna teist moodu tegutsema.
Kuid tuleb valvel olla, et ennast oma isikut mitte selles elumöllus kaotada. Kõige muutuste ja uuenduste juures, millega praeguse aja inimene peab harjuma, mida ta peab omandama vana ja äraiganenud väärtuste vastu, on ometigi asju, mis endisteks jäävad. Need on inimese ja riigikodaniku kõlblised mõisted ja alused. 3.01.1921