Maarja Vaino

FOTO: Tairo Lutter

Massilise nutiseadmete kasutusega väheneb inimeste keskendumisvõime. Oleme järjest enam hajevil, justkui poolunes – kas kukeaasta toob äratuse, küsib kolumnist Maarja Vaino.

Lõppenud aastale tagasi vaadates kerkib silme ette keegi, kelle rahulik ja sügav uni on möödas ning kätte on jõudnud ärkamiseelne kergem uni. Tekk on maha libisenud, silmalaud värelevad, on jahedavõitu, kuid päris ärkvele ei ole see veel ajanud. Viimase hetkeni tahaks ignoreerida kohe-kohe helisevat äratuskella! Kui saaks veel natukenegi magada!

Vaene vana Lääne-Euroopa on terve möödunud aasta veetnud rahutu une faasis ning vaatamata kõikvõimalikele ärritajatele ei ole ärkamist siiski veel näha.

Teatud märgid osutavad siiski sügava une lõppemist.

Kui veel aasta tagasi eitati üldse tõsisemate probleemide olemasolu (Eestis võttis selle hoiaku kokku Taavi Rõivase peenhäälestamine), siis nüüdseks ollakse valmis möönma, et Euroopas (ega Eestis) pole kõik just parimas korras. Sellegipoolest ei ole jätkuvalt näha ühtegi tõsiseltvõetavat otsust või sammu, mis püüaks probleemidega tegelda. See käib ühtemoodi nii finantsprobleemide (Kreeka ja rahatrükk) kui ka Brexiti järelduste, immigratsiooni ja terrorirünnakute kohta.

Reaalsuse eiramine sünnitab paradoksaalseid, vastuolulisi olukordi. Näiteks on Euroopa Liidu juhtkonna tasandil (ja eks mujalgi) muretsetud ennekõike sellepärast, et ei langetaks n-ö isolatsiooni, et Euroopasse ei tekiks tarasid ega piirikontrolle, vaid säiliks avatus ning Schengen ei oleks ohustatud.

Vastuolu seisneb selles, et mõõdutundetu piiride avatus on viinud Euroopa magusamad turismipiirkonnad olukorda, kus neisse ei taheta enam nii väga reisida. Turismisektor kannatab muidugi ennekõike, aga tegelikult kannatab seesama avatuse printsiip. Inimeste reisihimu kahaneb või nad otsivad ebakindlas maailmas turvalisemaid paiku.

Kardetud isolatsioon tuleb kätte hoopis (välis)piiride sulgematuse ja senise poliitika jätkamise tõttu. Näib, et liigne avatus tekitab isolatsiooni. Paradoksid on teatavasti head mõtlemise treeningvahendid, nii et ehk aitab see olukord edendada kriitilist mõtlemist.

Sel rahutu une aastal on aga kõige raskem olnud näha seda, kuidas on vähenenud inimelu väärtus. Kui aasta tagasi korraldati Charlie Hebdo terroriohvrite nimel solidaarsusrongkäik Euroopa riigijuhtidega esireas, siis viimatises Berliini jõuluturu rünnakus oli hukkunute arv selline (loe: väike), et sündmus ei tundunudki enam nii talumatult hirmus.

Kostis hoopis küünilisi arvamusi, mis otse või kaudselt sisendasid: uue maailmaga tuleb lihtsalt harjuda; avatusel on oma hind.

Muidugi, eks igasugusel teoreetilis-utoopilise maailmakorra kehtestamisel on oma hind. Inimkond on selliste katsete eest vahel rängalt maksnud. Kuid kas just see ei olnudki see, millest pärast Teist maailmasõda on tahetud hoiduda? Veel üks paradoks, nagu ka see, et inimelul tegelikult ei ole ju hinda.

Muidugi, pole halba ilma heata. Kirjandusteadlasena on olnud rõõm näha, et keerulised ajad on sünnitanud heal tasemel kirjandusteoseid – pean siin silmas ennekõike Michel Houellebecqi «Alistumist», mis 2016 ka eesti keeles ilmus, ning Mihkel Muti hiljuti ilmunud «Eesti ümberlõikajat». Mõlemad on meisterlikult kirjutatud hea kujundiloomega romaanid, mis kirjeldavad tabavalt ajastuvaimu.

Houellebecqi romaanist koorub väga selgelt välja vana Euroopa üks suurimaid kriise – mis tõenäoliselt on ülejäänud kriiside aluseks ja mis on üsna kiiresti ka meile üle kolinud. See on inimeste tohutu mugavusiha nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Peategelasest kirjandusprofessor võtab hästi kokku levinud inimtüübi, kellel suuremalt jaolt on kõigest üsna ükskõik, peaasi, et saaks hästi süüa, head veini juua ning harrastada mitte millekski kohustavaid (seksuaal)suhteid.

See küllaltki vastutustundetu eluhoiak saab täiendust Muti romaani tegelastest. Näiteks Eesti mees, kes on otsustanud hakata britiks, esindab ajaloolisi, geneetilisi ja kultuurilisi sidemeid eitavat inimtüüpi – ning tegelikult ka seda ekstreemset veendumust, justkui võiks inimene ennast soovi korral lahti rakendada kultuurilistest (rahvus) ja bioloogilistest (sugu) määrangutest. Seesugused inimtüübid liiguvad meie ümber ja isegi üritavad suunata meie elu. On hea, et nad on jõudnud ka kirjandusse ja saanud kriitilisele pilgule paremini nähtavaks.

Kuid tagasi rahutu une, õieti ühe iseäraliku unelaadse seisundi juurde. Natuke täpsustades: 2016. aasta võiks kuulutada ka hajeviloleku aastaks. Nähtus on mõistagi seotud nutiseadmete massilise kasutamisega, muuhulgas autorooliski. See, et pidev nutiseadmes istumine vähendab keskendumisvõimet, on meile teada olnud juba mõnda aega.

Just viimase aasta jooksul on aga märgata, kuidas see on hakanud inimeste reaalset elu mõjutama. Kõige ehedam tagajärg on kiire unustamine ja pidev hajevilolek. Ennekõike mõjutab see muidugi inimese enda elu(kvaliteeti), aga kui aina enam inimesi laseb ühel mehaanilisel vidinal oma aju funktsioonid üle võtta, on sellel kindlasti laiem kultuurilis-sotsiaalne mõju.

Esmalt muidugi isiklikus elus. Pidev värskendamine, et näha, kas on uusi kirju, sõnumeid, update’e jne, elamine ärevushäire piiril, et mitte millestki «uuest» ilma jääda – see toob sageli kaasa pärisinimeste unustamise enda kõrvalt.

Teiseks võimaldab nutindus inimestega sotsiaalpoliitilisel pinnal rohkem manipuleerida ja – jällegi paradoksaalselt – võimendab ükskõiksust ühiskonnas toimuva suhtes. Vähe sellest, et inimesed ei keskendu enam pikematele tekstidele (uudisportaalides on üha rohkem infoallikaks pealkirjad, mis läbi krutitakse) ning elatakse oma sotsiaalvõrgustiku gruppides tervikmaailmaga suhestumata.

Suuremaks probleemiks näib olevat see, et inimesed ei suuda ega tahagi orienteeruda selles infotulvas, kuhu nad ise on end sättinud. Seetõttu püütakse keskenduda ennekõike isikliku eluga seonduvale,  maailmas toimuvatest keerulistest protsessidest arusaamine nõuab liiga palju keskendumist ja vaeva. See on ebamugav ning tülikas.

Aga juba leidub ka neid, kes on teatanud enese lahtiühendamisest uudiste- ja nutimaailmast, sest nutisõltuvus hakkab kahjustama inimese vaimset võimekust ja kvaliteeti. Kuid kahtlemata mõjutab see omakorda avalikku ruumi, kus võiks rohkem kaalu anda just vaimselt tundlikumate ja nõudlikumate inimeste hääl.

Sest meie avalik ruum kipub aina rohkem olema politiseeritud, parteistatud ja ideologiseeritud, vaba õhku hingamiseks otsekui ei jäägi. Tõsi küll, öeldakse, et miski ei soodusta hingerahu rohkem kui oma isikliku arvamuse puudumine.

Õnneks võib 2016. aasta kohta öelda ka seda, et pisut värskema õhu vooge ja teistsuguseid hääli on avalikku ruumi siiski tekkinud. Ja aasta 2017 on ju äratuskella aasta. Kuke aasta või mis?