Agu Uudelepp.

FOTO: Mihkel Maripuu

Presidendi aastalõputervitus on üks kummaline traditsioon: ühest küljest on tegu vaat' et oodatuima kõnega pärast vabariigi aastapäeval peetavat, teisest küljest on enne seda olnud tundide kaupa igasugu oktaanarvuga nalja ning klaasitäite kaupa seni veel madala aktsiisiga kärakat, kirjutab kommunikatsiooniõppejõud Agu Uudelepp.

Kersti Kaljulaid suutis kenasti kiriku keset küla panna. Nii näru aasta madalpunktidest ei ole võimalik mööda vaadata ja kohe algul Süüriat rõhutades president seda ka ei teinud. Mulle siiski meeldis, et Kaljulaid ei lugenud üles kõike, mille pärast lõppenud aasta puhul oleks võinud küüsi närida ja halle juukseid kasvatada. Riigipea ülesanne ongi julgustada ja rahustada, las hüsteeria kütmine jääda häältemures vaevlevate populistide pärusmaaks.

Kõne võtmeosa oligi see, et meil igaühel on endal vastutus kanda. Me peame vaatama, kuidas me saame head teha. Ise, oma lähedastele, endaga seotutele, iseendalegi. Eestlaste probleemiks paistabki teinekord olevat see, et me istume aktiivselt ja ootame, et keegi tuleb seda aktiivsust tunnustama ja meie elu heaks looma. No ei tule.

Isegi Kalevipoeg pidada tulema alles siis, kui äärmine häda käes. Praegu äärmist häda pole ja president kutsuski Kalevite kanget rahvast üles ise ka meie ühist kantsi paremaks tegema. Sest tõesti, meile on põlvkondade kaupa õpetatud, et oma koda tuleb ise hoida. Ja nagu president ütles, kui hoiame üksteist, hoiame ka Eestit.