Vägivalda, ka perevägivalda, on mitmesugust. Laps võib terroriseerida ema või isa, ema või isa last, mees naist, naine meest, peretütar perepoega, perepoeg peretütart, vanaisa kogu ülejäänud peret jne jne. Nii vaimne kui ka füüsiline vägivald on ilma igasuguste kahtlusteta taunitavad. Ometigi ei saa kõiki vägivallajuhtumeid ühe mõõdupuuga mõõta, osalised ja asjaolud lihtsalt on erinevad, tahame me seda või mitte.
On hea, et meedia on hakanud vägivallajuhtumeid aina rohkem päevavalgele tooma. Paraku tehakse seda suhteliselt ühekülgselt. Ülivaldavalt domineerivad juhtumid, kus mees on kasutanud füüsilist vägivalda ja naine on ohver. Mingil määral on see ju põhjendatud, sest meeste füüsilist vägivalda naiste suhtes ongi rohkem kui naiste füüsilist vägivalda meeste suhtes. Siiski leian, et kõik muud vägivallajuhtumid leiavad kajastamist ebaproportsionaalselt väikeses mahus.
Tegelikkusel ja selle avalikel kajastustel on filtrid vahel ning neid ei sea tänapäeval paika mitte niivõrd väline ja ametlik tsensuur, kuivõrd enesetsensuur ja Lääne-Euroopast ülevõetud mõttemallid. Need on võimsad, sest imbuvad meie teadvusse vargsi ja pahaaimamatult. Ajakirjanik ei pruugi olla sellest teadlikki, et tema mõtlemist on mõjutanud esimese või teise laine feministide idee naise üleüldisest ohvripositsioonist.
Teised mõjutavad seda, kuidas näeme ennast
Maailmapoliitika kõige mõjukamate tegijate sekka on sattunud rahvad, kellel on hulga patriarhaalsem minevik kui meil. Oma mineviku või oleviku mõtestamiseks on nende rahvaste haritlased (siinkohal ei mõtle ma ainult mitmete feministlike suundade esindajaid, vaid ka näiteks Sigmund Freudi ja tema töö jätkajaid) loonud igasuguseid eurotsentristlikke teooriaid, mida on püütud üldistada palju laiemale kontekstile, kui seda õigupoolest teha tohiks. Need teooriad või nende rahvalikud variandid on hakanud elama oma elu ja mõjutanud ka meie maailmanägemisviise.