Folklorist Merili Metsvahi.

FOTO: Sille Annuk

Oluliste teemade puhul saavad meedias sõna pigem mehed, tõsiseid ajaleheartikleid illustreerivad pildid on valdavalt meestest. Kui ohvrirolli täitvad naised näivad ajakirjanduses olevat üleesindatud, siis mõjukad naised on alaesindatud: enne kui naine presidendiks saab, ei märka teda keegi, kirjutab Tartu Ülikooli folkloristika vanemteadur Merili Metsvahi.

Vägivalda, ka perevägivalda, on mitmesugust. Laps võib terroriseerida ema või isa, ema või isa last, mees naist, naine meest, peretütar perepoega, perepoeg peretütart, vanaisa kogu ülejäänud peret jne jne. Nii vaimne kui ka füüsiline vägivald on ilma igasuguste kahtlusteta taunitavad. Ometigi ei saa kõiki vägivallajuhtumeid ühe mõõdupuuga mõõta, osalised ja asjaolud lihtsalt on erinevad, tahame me seda või mitte.

On hea, et meedia on hakanud vägivallajuhtumeid aina rohkem päevavalgele tooma. Paraku tehakse seda suhteliselt ühekülgselt. Ülivaldavalt domineerivad juhtumid, kus mees on kasutanud füüsilist vägivalda ja naine on ohver. Mingil määral on see ju põhjendatud, sest meeste füüsilist vägivalda naiste suhtes ongi rohkem kui naiste füüsilist vägivalda meeste suhtes. Siiski leian, et kõik muud vägivallajuhtumid leiavad kajastamist ebaproportsionaalselt väikeses mahus.

Tegelikkusel ja selle avalikel kajastustel on filtrid vahel ning neid ei sea tänapäeval paika mitte niivõrd väline ja ametlik tsensuur, kuivõrd enesetsensuur ja Lääne-Euroopast ülevõetud mõttemallid. Need on võimsad, sest imbuvad meie teadvusse vargsi ja pahaaimamatult. Ajakirjanik ei pruugi olla sellest teadlikki, et tema mõtlemist on mõjutanud esimese või teise laine feministide idee naise üleüldisest ohvripositsioonist.

Teised mõjutavad seda, kuidas näeme ennast

Maailmapoliitika kõige mõjukamate tegijate sekka on sattunud rahvad, kellel on hulga patriarhaalsem minevik kui meil. Oma mineviku või oleviku mõtestamiseks on nende rahvaste haritlased (siinkohal ei mõtle ma ainult mitmete feministlike suundade esindajaid, vaid ka näiteks Sigmund Freudi ja tema töö jätkajaid) loonud igasuguseid eurotsentristlikke teooriaid, mida on püütud üldistada palju laiemale kontekstile, kui seda õigupoolest teha tohiks. Need teooriad või nende rahvalikud variandid on hakanud elama oma elu ja mõjutanud ka meie maailmanägemisviise.

Meie maailmanägemisse tungib infoajastul eurotsentristliku taustaga globaalne sedavõrd hoogsalt, et see kipub varjutama kultuurilis-etnilisi eripärasid. Seepärast tuleks pöörata varasemast teadlikumalt tähelepanu lokaalsetele nähtustele ja kultuuridevahelistele erinevustele. Nende erinevuste märkamata jätmine võib kaasa tuua kurbi tagajärgi, näiteks nagu sellesama mustvalge mõtlemise mees-naissuhete vägivalla küsimuses.

Neli aastat tagasi väitis Delhist pärit India naine mulle, et olen õnnega koos, et mind kunagi vägistatud ei ole. Tema tutvusringkonnas olevat mina viies selline naine. Teda vägistas lapseeas korduvalt tema lihane onu ja ka valdaval enamikul teisest juhtudest jääb seksuaalne vägivald perekonnaringi ega tule peaaegu mitte kunagi avalikuks. Ta rääkis mulle kõigest sellest, kui sõitsime koos ühte Delhi eeslinna naistele suunatud vägivalla vastasele meeleavaldusele. Tema kõneles tänu sellele, et oli vahepeal Ameerikas elanud ning seal somaatilise teraapia abil enda psüühika korda saanud.

Rääkigem kõigist vägivalla vormidest

Olgugi et Eestis pole väärkoheldud naiste osakaal mitte nii suur kui Indias, on ka siin kahetsusväärselt suur hulk naisi, keda on vägistatud või ähvardatud vägistada või kellele on muul moel füüsiliselt või psühholoogiliselt haiget tehtud. Otse loomulikult tuleb sellest rääkida. Aga selle kõrval tuleb meil Eestis hakata kõnelema ka kõigist ülejäänud vägivallavormidest, sest needki ei tohiks jääda varjule. Samuti tuleks meil senisest hulga põhjalikumalt lahata naiste vastu suunatud vägivalla põhjuseid ja ajaloolisi tagamaid.

See pole mitte esimene kord, kui Lääne-Euroopast meile imporditud diskursus naisest kui ohvrist end meil siin sisse sätib ja just teatud liiki vägivallasuhted ühiskonnas välja valgustab. Eelmise sajandi algusaastatel levima hakanud diskursus paljastas ennekõike mõisnike suhted noorte eesti talunaistega.

Ühtäkki hakati nendest suhetest ja mõisnike jõhkrustest igal pool rääkima, mõiste «esimese öö õigus», millel pole ajaloolist alust, jõudis haritlaste kaudu ka rahva huulile ning lugusid sellest, et mõni meie esivanemate seast oli mõisniku sohilaps, levib tänapäevani (mis ei tähenda, et mõned polekski olnud, ent täheldada võib siiski ka folkloorset ülepaisutatust). Eduard Vilde, kelle «Mahtra sõda» luges selle ilmumise aegu suurem protsent eestlasi, kui ühtegi teist eesti teost iial on loetud, taunis oma ajaloolises triloogias mõisnike vägivalda talunaiste suhtes nii jõuliselt, et muutis selle lausa 700-aastase orjaöö sümboliks.

Kuid Vilde ise ei jäänud mõisnike ja talurahva seksuaalsuhete kujutamisel mustvalge pildi juurde pidama. Täpselt sada aastat tagasi avaldas ta teose «Mäeküla piimamees», mis süüvib inimsuhete ja vägivalla küsimustesse varasemast hulga mitmeplaanilisemalt. Vaatamata sellele, et mõisnik teeb Prillupi Tõnuga tehingu peaaegu et Mari kupeldamiseks, on ikkagi Mari see, kes tegelikult tegevuse käiku juhib. Tema enesekindlus ja otsused tulenevad ta seest, erinevalt Prillupi Tõnust, kelle teeb ebakindlaks just see, et ta enesehinnang sõltub tugevasti väljaspoolseisjate arvamustest.

Lugeja sümpaatia on tugeva natuuriga, samas empaatilise ja olukordi peensusteni tajuva Mari poolel ning ta rõõmustab koos temaga, kui Mari päris teose lõpus leseks jäänuna nii mõisnikule kui ka kõikidele kosilastele ära ütleb ning uue, iseseisva elu kasuks otsustab.

Samas on just Mari romaani ainuke tegelane, kes kedagi lööb. Kui armukadedusest haaratud ja alkoholijoobes Tõnu püüab Marit takistada mõisniku juurde minemast ja hakkab talle kallale tulema, virutab Mari talle raevukalt rusikaga näkku, sõimates meest nartsuks. Vilde kujutab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algusaastate maaolustikku päris realistlikult, kuna ta oli sellega tuttav nii oma lapsepõlves kogetu kui ka nende mälestuste kaudu, mida talle saatsid arvukad «Mahtra sõja» lugejad pärast romaani ilmumist.

Muidu rahuliku ja rõõmsameelse Mari agressiivsuse puhangu tõin välja sellepärast, et osutada paarisuhtevägivalla nüansseeritusele. Prillupi Mari tegelaskuju üldise iseloomustuse aga esitasin sellepärast, et tuua üks näide üsna arvukatest tugevatest maanaistest meie 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole ilukirjanduses.

Iseseisvad naised meie kirjasõnas ja pärimuses

Hulgaliselt iseseisvalt otsustavaid ja tegutsevaid naisi leidub ka meie regilauludes, vanemates rahvajuttudes ja etnograafilistes kirjeldustes. Niisamuti astuvad  nad üles ka näiteks 19. sajandi teise poole vallakohtuprotokollides meestelt alimente nõudes (samas aga sain vanu Kihnu naisi intervjueerides teada, et Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil olid Kihnu tüdrukutest vallasemad selleks liiga uhked, et neile lapse teinud Kihnu poistelt raha sisse nõudma hakata – mandrinoormeeste vastu aga mindi kohtusse küll).

19. sajandi teine pool oli aeg, mil eesti ühiskonnas süvenes patriarhaalsus olulisel määral. Just sellal juurutasid baltisaksa ajaloolased meie ajalookirjutusse seal kaua visalt püsinud kinnisarusaama, et eestlased on elanud ajast aega tugevalt meestekeskses ühiskonnas. On kivi humanitaarteadlaste kapsaaeda, et see stereotüüp alles 21. sajandil esimesi kadumise märke ilmutama on hakanud.

Millal küll arusaam, et meie ajaloos on olnud naiste positsioon tugev – ning seda mingites piirkondades ning eluvaldkondades muinasajast 19. sajandi keskpaigani või vaat et 20. sajandissegi välja –, humanitaarteadlaste ringkondadest muude teadlaste ja rahva sekka jõuab, ei oska öelda. Kas jõuan mina ja kas jõuavad mu kolleegid eesti naiste tähelepanuväärset rolli tõendavatelt käsikirjadelt ja muudelt materjalidelt enne arhiivitolmu pühkida ja need avalikkuse ette tuua või jõuab võõrsilt imporditud ajupesu meist ette ning nullib meie eripärase ajaloolise arengu saadused sootuks?

Miks pildil on mehed?

Või pole meil tugevaid naisi enam üldse järel? Oluliste teemade puhul saavad meedias sõna pigem mehed, tõsiseid ajaleheartikleid illustreerivad pildid on valdavalt meestest. Kui ohvrirolli täitvad naised näivad ajakirjanduses olevat üleesindatud, siis mõjukad naised on alaesindatud: enne kui naine presidendiks saab, ei märka teda keegi.

Vildakate stereotüüpide – nagu mees kui tähtsate (riigi)asjade ainuotsustaja, mees kui vägivallatseja – mõju meediatarbijale on negatiivne ja seda usutavasti eelkõige meestele. Arvan, et sedalaadi stereotüüpidega kaasnevate meestele seatud ootuste alateadlik omaksvõtt võib olla üks tegureid, miks meeste vägivald naiste suhtes on viimastel aastakümnetel tõenäoliselt suurenenud. Minu meelest on nende mõju negatiivne ka naistele, kelle elukogemuse ja -tajuga ohvripositsioon ei haaku.

Muinasajal haaras eesti naine vöölt noa, kui mees talle vääritu ettepaneku tegi, ja andis juhtumist hiljem laulu kaudu teistelegi teada (vt regilaulu «Suisa suud», mille süžee on teadlaste arvates tagasiviidav 12. sajandisse), nüüd püütakse selliste ettepanekute tegijate vastu võidelda teiste vahenditega. Kõigi huvides on see, et need vahendid ja viisid oleksid läbimõeldumad. Ärgem lajatagem laia puuga, vaid püüdkem tänapäevaseid vägivallajuhtumeid süvitsi analüüsida, võttes arvesse kõigele muule lisaks ka meie endi ajaloolist tausta.