Uue aasta kevadel tuleb Eestisse pataljoni suurune lahingugrupp liitlasi, kelle kohalolu muudab siin nii mõndagi, kirjutab 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Veiko-Vello Palm.
Veiko-Vello Palm: liitlasi tuleb juurde, Eesti saab paremini kaitstud (22)
30. detsember 2016, 17:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahingugrupp saabub NATO liitlaste suurendatud kohaloleku (edaspidi ka eFP – Enhanced Forward Presence) raames. Lahingugrupi Eesti «emaüksuseks» saab 1. jalaväebrigaad ning selle põhiasukohaks Tapa sõjaväelinnak.
Lahingugrupi juhtriik on Suurbritannia ning lisaks panustavad sinna Prantsusmaa ja Taani. See koosneb soomusjalaväepataljonist, mida on tugevdatud nii brigaadi teiste pataljonide kui ka diviisi tasandi üksuste poolt ning seetõttu kuuluvad lahingugrupi koosseisu näiteks tankid, lahingpioneerid, erinevad luurevahendid kui ka kaugtule vahendid. Prantsusmaa ja Taani osalevad eFP-s kordamööda umbes tugevdatud kompaniisuuruste üksustega.
Lisaks lahingugrupi saatmisele tugevdavad kõik ülalnimetatud riigid ka 1. jalaväebrigaadi staapi oma ohvitseride ja allohvitseridega. Lahingugrupi suuruseks on umbkaudu tuhatkond sõjaväelast ja mõnisada sõiduvahendit. Saabuv eFP lahingugrupp ei vaja täiendavat väljaõpet ja harjutamist ning on kohe valmis täitma sõjalisi ülesandeid.
Lahingugrupi saabumisega seoses ei ole liiast üle korrata selle saabumise põhjused. Liitlaste kohaloleku suurendamise otsus tehti kõigi NATO liikmesriikide heakskiidul selle aasta juulis Varssavi tippkohtumisel, kui tõdeti, et NATO kaitsevalmiduse näitamiseks allianssi idatiival on oluline heidutusmeetmena paigutada kokku neli lahingugruppi Balti riikidesse ja Poolasse. Liitlaste kohaloleku suurendamise põhjuseks on meie naabri, Venemaa, viimaste aastate agressiivne ja ettearvamatu käitumine nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt ning selle selge eesmärk on näidata, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kogu liidu vastu.
NATO on oma olemuselt, vastavalt aluslepingu sissejuhatusele, kaitsva iseloomuga liit. Liidu sõjaline jõud moodustub liikmesriikide panustest ning iga liikmesriigi kohus on, vastavalt aluslepingu kolmandale artiklile, arendada oma riigi võimet astuda vastu relvastatud rünnakule. Seda Eesti on ka senini ausalt teinud, kuid nüüd oleme esimest korda NATOsse kuulumise jooksul olukorras, kus ainuüksi meie endi pingutustest ei näi piisavat. Seega on liitlaste kohaloleku suurendamise otsus rohkem kui vaid pataljonisuuruste lahingugruppide paigutamine idapiiri liikmesriikidesse, see on nende riikide sõjalise kaitse tugevdamine.
Just see viimane tõdemus ongi liitlaste kohaloleku suurendamise tähtsaim tahk. Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestit külastanud pea lugematu hulk liitlaste üksuseid ning mitmelgi korral on liitlaste arv olnud suurem kui eFP lahingugrupp. Ometi on kõik need külastused olnud oma olemuselt täiesti erinevad eFP lahingugrupist. Seni on liitlasüksused Eestis viibinud reeglina õppustel või osalenud muus väljaõppes põhieesmärgiga parandada kas endi või Eesti üksuste väljaõppetaset. eFP lahingugrupi olemasolu ainuke eesmärk on aga Eesti sõjalise kaitse tugevdamine. Lahingugrupp saab osaks 1. jalaväebrigaadist ning saab oma rolli ka Eesti kaitseplaanis.
Millised muudatused leiavad aset 1. jalaväebrigaadis seoses lahingugrupi tulekuga?
Loomulikult kasvab eelkõige brigaadi lahinguvõime – järgmisest aastast on meie koosseisus kaks alalise valmiduse üksust. Brigaadi Kaitseliidu lahingugrupid ja teised pataljonid saavad lisavõimalusi huvitavaks väljaõppeks. Kindlasti muutume rohkem ingliskeelseks. Kui veel eelmisel ja selle aasta alguses korraldasime üksikud õppused eesti keeles, siis tulevikus tuleb sellest loobuda. Iseenesest ei ole see suur väljakutse, oleme sellega juba harjunud. Arvatavasti oleme sunnitud ka administratiiv- ja toetavas tegevuses paljuski üle minema inglise keelele.
Teine tähtis tahk eFP puhul on selle püsivus. Senini on tuhanded liitlased olnud Eestis vaid ajutiselt ning seetõttu, tüüpiliselt sõjaväeüksustele, pole olnud vaja paikset toetava taristut.
Selleks, et tagada lahingugrupi võitlusvõime, tuleb rajada korralik taristu. Tapa sõjaväelinnakusse ehitatakse järgmise paari aasta jooksul uusi kasarmuid, söökla, garaaže, hoidlaid ja hoiualasid. Kuid ei piisa vaid sõjaväelinnaku laiendamisest. Lisaks sellele vajavad nii meie oma üksused kui ka lahingugrupp paremaid väljaõppealasid. Kohe Tapa sõjaväelinnaku külje alla moodustatakse lähiharjutusala mehhaniseeritud üksuste jaoks. Parendatakse Kaitseväe Keskpolügooni ning võetakse kasutusele Soodla harjutusala.
Kindlasti mõjutab taoline Tapa sõjaväelinnaku kasv ka ümberkaudseid elanikke. Usun, et kindlasti positiivselt. Liitlassõdurid hakkavad kindlasti külastama ümberkaudseid poode ja tarbima pakutavaid teenuseid.
Kas kõik väljakutsed lahingugrupi tulekuga seoses on lahendatud? Veel mitte, kuid töö käib täie hooga. Me ei ole veel kohanud lahendamatuid ülesandeid. Pessimistid näiteks pidasid suurimaks proovikiviks eFP lahingugruppide juhtimisahelas kokkuleppimist. Arvati, et vastuvõtvate riikide, lahingugruppe moodustavate riikide ja NATO, kui organisatsiooni, arusaamised sobivaimast lahendusest on liiga erinevad või vähemalt võtab ühtlustamine kaua aega. Tulemus on aga see, et minu kui brigaadiülema jaoks, on lahingugrupp samasugune brigaadi pataljon kui Kalevi jalaväepataljon, Suurtükiväepataljon või miks mitte Kaitseliidu lahingugrupp. Ka taristu poole pealt ei ole olnud suuri tagasilööke.
Selge on see, et isegi Eestis ei ole võimalik ehitada üleöö ja seetõttu oleme liitlasüksuste majutamiseks leidnud erinevaid ajutisi lahendusi püsiva taristu valmimiseni. Just järgmisel aastal tuleb olla leidlik ja mõnel juhul, nii liitlaste kui oma inimeste puhul, ajutiselt leppida tavapärasest spartalikemate tingimustega.
Kokkuvõttes võib öelda, et ka järgmine aasta tuleb 1. jalaväebrigaadi jaoks tavapäraselt pingeline ja väljakutseid pakkuv, kuid eelkõige äärmiselt põnev ja meie inimesi ning üksuseid arendav. Liitlaste lahingugrupp on hea täiendus meie brigaadile ning järgmisel aastal oleme ühtse tervikuna valmis Eestit paremini kaitsma.
Tekst on osa Eesti NATO ühingu julgeolekuteemaliste artiklite sarjast.