Nihilismi ja koprofaagia aasta

Uskumatu rünnakuobjekt: vandenõuteoreetikud hakkasid levitama kuulujuttu, et Washingtoni pitsarestoranis Comet Ping Pong tegutseb satanistlik pedofiiliaklubi. Foto: JONATHAN ERNST/Reuters/Scanpix

Üks lõppeva aasta pöörasemaid lugusid kannab märksõna «pizzagate». Selle kohaselt olid kõik juhtivad USA demokraadid eesotsas Hillary Clintoni ja tema kampaaniajuhi John Podestaga seotud salajase satanistlikke riitusi harrastava pedofiiliaringiga.

Kurjuseringi peakorteriks oli selle kuulujutu järgi hipsterite poolt armastatud pitsarestoran Comet Ping Pong USA pealinnas Washingtonis. Kus, vandenõuteooria levitajate hinnangul ilmselgelt,  tehti juustupitsat reklaamides tegelikult pedofiilseid pakkumisi. Sest inglise keeles kattuvad sõnapaari «cheese pizza» ehk juustupitsa esitähed sõna «child porn» ehk lasteporno omadega. Kõlab täiesti üle vindi jaburusena?

4. detsembril poolautomaatrelv näpus Comet Ping Pongi sisenenud Edgar Maddison Welch nii ei arvanud. Põhja-Carolina mees oli vandenõuteooria paikapidavuses niivõrd veendunud, et otsustas kaasa võtta veel kaks tulirelva ja taskunoa ning sõita omal käel asja uurima.

Enne, kui politsei jõudis vandenõuteooriast pöördesse läinud isanda oma kindla hoole alla võtta, õnnestus Maddison Welchil siiski ka tuli avada. Õnneks kedagi vigastamata ning lisaks jõudis mees enne korrakaitsjate saabumist veenduda ka selles, et pitsarestoranis tõepoolest ühtki lapsseksiorja ahelais ei hoita.

Kui Maddison Welch veendus isiklikult asja uurides, et Comet Ping Pong ongi pitsarestoran ja mitte demokraatliku partei lastepornopeakorter, siis paraku ei aidanud tema avastus ja sellest tekkinud uudiste tulv valgustada paljusid teisi.

Economisti ja YouGovi lõppeva kuu keskpaigas tehtud küsitluse kohaselt uskus 46 protsenti Donald Trumpi valijaist jätkuvalt pizzagate'i. Mis veelgi pikantsem, ka 17 protsenti Clintoni poolt hääletanuist arvas, et nende favoriit ja tema meeskond tegelesid hipsterite lemmiksöögikoha kattevarju all inimkaubanduse, lasteporno ja satanistlike riitustega.

Samas pole Clinton lõppeval aastal libauudiste ohvriks langemise mõttes kuidagi eriline. Oma jao on kätte saanud enam-vähem kõik, kel mingitki mõjuvõimu. Näiteks Saksa liidukantsleri Angela Merkeli kohta on kirjutatud nii seda, et ta on Adolf Hitleri tütar kui endine Ida-Saksa kurikuulsa luureteenistuse Stasi kaastöötaja.

Austria vastse presidendi Alexander van der Belleni kohta väitsid libauudised, et ta on dementne ja surmahaige. Samaväärsete «uudiste» kohaselt pani Briti kuninganna perekond ta jõulude ajal koduaresti.

Ning paavst Franciscuse kohta kirjutati enne USA valimisi, et ta avaldas toetust Donald Trumpi kandidatuurile. Mis siis, et Trump esindab enam-vähem kõike, mida paavst ei toeta ja katoliku kiriku juhti oma valimiskampaania käigus otseselt ründas. Ja et iga usklik peaks teadma, et kanooniline õigus keelab katoliku vaimulikele igasuguse poliitilise poolevalimise.

Paljud võtsid ka libauudiste leviku vastu sõna – Merkelist Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckerini. Neist rabavamalt tõusiski esile paavst, kes võrdles flaamikeelsele katoliiklikule ajakirjale Tertio antud intervjuus libauudiste tarbimist koprofaagiaga. Ehk hälbega, mida maakeeli võib nimetada ka sitasöömiseks.

Neid kirjutavad nihilistid jätkasid aga häirimatult tööd. Võtkem või kaks viimase paari nädala näidet. Neist esimene puudutas popmuusikafänne, kes said tõenäoliselt teismelise saudi häkkeri tembu tõttu valeteate Britney Spearsi surma kohta. Teine aga ajas närvi Pakistani kaitseministri, kes reageeris libauudisele Iisraeli tuumaähvardusest omapoolse tuumaähvardusega.

Õnneks jõuti enne suurema kahju tekkimist siiski välja selgitada, et 35-aastane lauljatar on igati priske tervise juures, ning Iisraelil – kes, muide, pole kunagi tuumarelva omamist tegelikult tunnistanud, rääkimata sellega avalikult kellegi ähvardamisest – pole mingit deklareeritud plaani Pakistani aatomipommiga nuhelda.

NATO riike puudutavas paistab libauudistel olevat valdavalt üks suur sponsor: Venemaa. Nad pole mitte ainult laiendanud oma propagandakanalite Sputnik ja RT haaret, vaid Moskva paistab mekaks ja ehk ka sponsoriks olevat ka paljudele väiksematele parem- ja vasakäärmuslikele kanalitele üle Euroopa.

Samuti tõsiselt ELi-vastastest libauudistest palistatud kampaania saatel juhtunud Brexitist rääkides oleks muidugi armutu süüdistada vaid idanaabrit. Artiklitega, kus – nagu üks hääletusjärgse analüüsi autor märkis – ideoloogia on tähtsam kui tõde, ladusid mitmed Ühendkuningriigi enda juhtivad ajalehed Euroopa-projektile hagu alla aastakümneid.

Alates 1992. aastast Briti lehtedes ilmunud ELi-teemaliste libauudiste «parimad palad» on kenasti oma kodulehele vastavateemalisse blogisse süstematiseerinud Euroopa Komisjon.

Sealsete sadade postituste seast saab näiteks teada, et briti lehelugejale on väidetud, et EL sunnib kalureid pidevalt kaasas kandma 200 kondoomi, keelab baaridaamidele dekolteed ja kohtunikele nende traditsioonilised parukad. Õõvastavamalt poolelt on vaeseid britte viidud ka eksiarvamusele, et Brüssel sunnib neid laipu vedelikuks tegema ja solgi hulka valama ning haiglatesse palkama tohtreid ja õdesid, kes ei valda inglise keelt.

Euroopa Komisjoni selgitusi ja täpsustusi lugedes jääb korduvalt mulje, et selle blogi pidamine pole autoritele mitte ainult meelehärmi, vaid ka naerukohti võimaldav ettevõtmine. Paraku – nagu väga ilmekalt näitas Ühendkuningriigi juunikuine euroreferendum – ei paista blogipidamine võiduka valemina libauudiste tõrjel.

2017. aastale läheb avatud lääs vastu teadmisega, et libauudiseid ei saa lihtsalt ignoreerida. Need on osa süstemaatilisest hübriidrünnakust, kui mitte juba sõjast. Midagi tuleb tõe valguse jaluleseadmiseks ette võtta. Esialgu vettpidavat lahendust ei terenda. Aga küllap võib positiivseks pidada sedagi, et probleemi on teadvustatud ning mingeid algatusi välja käidud.

Juba lõppeval aastal teatasid näiteks internetihiiud Google ja Facebook, et võtavad libauudiste tootjad sihikule ja üritavad neilt ära võtta vähemalt reklaamiraha (jah, siiani on asjad nii, et lisaks kaose külvamisele on libauudiste tootjad selle pealt ka raha teenida saanud). Nii EL kui ka mitmed liikmesriigid on asutanud omi üksusi, kes valdavalt Venemaalt tulevate libauudiste ja propagandaga võitlevad neist avalikkust informeerides. Samale reale peaks sobima ka plaan asutada Soome ELi egiidi all tegutsema hakkav hübriidkonfliktide oivakeskus.