Kerstin Meresma: Eesti poliitiku võõrkeele purssimine teeb häbi

John McCain jA Jüri Ratas Tallinnas. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Mõne päeva eest oli mul juhus kuulda peaminister Jüri Ratase inglise keeles antud pressikonverentsi ja sellest ei jäänud meelde muud tähelepanuväärset kui puhas häbitunne.

Selline puine ja arusaamatu pudikeel, ühisnimega Ratase osa USA senaatori John McCainiga koos peetud pressikonverentsist, ei ole mingil moel esinduslik. Üritust saabusid lähinaabrite kõrval kajastama hiinlased, Reuters, AP ja teisedki rahvusvahelised uudistekanalid. Eesti ambitsiooniks on kuuluda lääneriikide leeri, kuid oskamata soravat ja arusaadavat rahvusvahelist suhtluskeelt – inglise keelt – jääb paratamatult mulje, et meie puhul on tegemist väikese idablokki kuuluva endise kommunistliku üritajaga.

Ja ärgu härra Ratas ennast nüüd eriliselt puudutatuna tundku. Tema puhul on tegemist vaid üksiku näitega, mis viimasena kõrva juhtus kriipima. Meie juhtivate poliitikute hulgast võiks selliseid näiteid tuua rohkem, kui tunnistada tahaks ja sooviks. Arusaadavalt on mõnel juhul tegu teatud vanusegruppi kuuluvate isikutega, kes lõpetasid kooliõpingud arvatavasti enne Eesti taasiseseisvumist või selle varastel algusaastatel, kui inglise keele õppimise võimalused olid piiratud. See pole aga vabandus.

Praegusajal ei saa enam keeli oskamata – Tallinnas eriti – ettekandjakski kandideerida. Kuidas lubame sellist mööndust riigi esindajatele?

Eeskujud on kõrgete ametnike näol olemas. Endine Poola peaminister ja nüüdne Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk lõpetas avalikult inglise keeles rääkimise, sest tema keeletase oli ebapiisav. Oma osa selles mängisid ka Poola tollase presidendi naeruvääristavad märkused. Edaspidi kasutas Tusk tõlki ja ülemkogu eesistujaks saades parandas oma keeleoskust.

Eestit esindavatel riigimeestel ja -naistel võiks ja peaks olema võimalus keeleoskust samuti õpetaja abil parandada. Esinduslikud ametikohad ei tule üllatusena ja isegi kui see nii peaks juhuslikult olema, jääb alati võimalus kasutada tõlki, et ennast ja kogu oma riiki ebameeldivustest säästa ja jääda meelde professionaalse ning asjalikuna. Tõlgi kasutamine pole häbiasi.

Pole midagi parata. Väikeriigina on suur osa meie sisepoliitikast seotud välispoliitikaga. Sõltume suurel määral Euroopa Liidust ja NATOst, ehk inglise keeles tuleb asjaajamist ette palju ning pingutame selle nimel, et nende rahvusvaheliste organisatsioonidega oleks seotus pigem suurem kui väiksem. Mis kasu on aga kõigest sellest, kui poliitareenil napib keeleoskust, et nende inimestega suhelda.

Tuleval aastal saab Eestist ELi eesistuja. Selleks viksitakse ja poleeritakse meie linnu ja räägitakse erinevatest poliitilisest eesmärkidest. Jääb üle vaid loota, et ajaks, mil kogu maailma pilgud on Eestile suunatud, ei pea enam punastama, kui mõni kohalik poliitik suu lahti teeb.