Viimasel ajal on tõdetud, et Eesti majandusel ei ole sees seda minekut, mis varem. Ka president Ilves nentis oma kuulsas fraasis, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. Viimaste aastate Eesti keskmise palga kasv on teinud rõõmu töövõtjatele, kuid söönud ettevõtete kasumeid. On olemas oht, et need ettevõtted, kes kiire palgakasvuga kohaneda ei suuda, pankrotistuvad ja välisettevõtted kolivad ära. Ainuke võimalus sellises olukorras säilitada head palgataset Eesti inimestele ja kasvatada ettevõtete kasumeid, on pakkuda keerukamaid tooteid ja teenuseid, mille eest kliendid eksporditurgudel on nõus rohkem maksma. Teisisõnu tuleb pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid.
Maksumängudest kasu ei ole
Kuidas siis kõrgema lisandväärtuseni jõuda? Kas kosmeetilised ja vähem kosmeetilised maksumuudatused aitavad Eesti majandusel jõuda kõrgema lisandväärtuse pakkumiseni?
Üsna kindlalt võib väita, et sotsiaalmaksu protsendimäära minimaalne muutus või alkoholiaktsiisi kergitamine ei aita meid mitte kuidagi selle eesmärgi poole. Euroopa Liidu või laenuraha betooni ja asfalti valamine on küll hea ja aitab infrastruktuuri parandada ning annab tööd ehitajatele, kuid jällegi ei aita seda va lisandväärtust tõsta. Mõju majanduskasvule on samuti vähene ning ühekordne.
Mida peaks siis tegema, kui infrastruktuuri arendamise mõju on vähene ja maksude muutmine ei anna soovitud tulemust?
Eesti peaks välja valima eelisarendatavad majandusharud või isegi veel kitsamalt segmendid nendes harudes, mis on võimelised pakkuma kõrget lisandväärtust ja kõrge tasuga töökohti. Kui me liigume pisut eemale dogmast pakkuda kõigile sarnaseid tingimusi olenemata sellest, kas tegu on nurgapoe või kõrgtehnoloogilise ettevõttega, siis saame hakata ka looma atraktiivset pinnast meie poolt valitud valdkondade arengule.