Julgeolekuväljavaade 2017: diplomaatial saab olema veel suurem kaal

Tankid Challenger 2. Foto: Pa Images / Scanpix

Kuigi ohud tänavu suurenesid, läks Eestil korda oma turvalisust võrdväärses tempos kasvatada, hindavad analüütikud. Ees ootab aga poliitilise turbulentsi aasta, mil poleks üllatav, kui ka Eestile tekiks rahvusvaheline surve kaitsekulusid hüppeliselt tõsta.

«Järgmisel aastal on tõenäoliselt tänavusest suurem risk valearvestusteks, provokatsioonideks ja NATO ühtsuse proovilepanekuks,» arvab Tallinnas tegutseva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse leedulasest teadur Tomas Jermalavicius.

Põhjus on lihtne: mitmed hiljutised otsused on loonud uue ja senisest vähem ettearvatava olustiku globaaljõudude omavahelistes suhetes. Ameerika valitud presidendi Donald Trumpi ametisseasumine, sõda ISISe vastu, 2017. aasta valimised Prantsusmaal ja Saksamaal hakkavad ilmselt mõjutama ka NATO sisetasakaalu.

«Ma tervikuna ei väidaks, et Eesti turvalisus oleks oluliselt halvenemas, kui ainult 2016. aasta arengutempot suudaksime hoida,» ütleb kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu. «Uued sõjalised konfliktid muu hulgas ka meie regioonis pole välistatud, aga ma päris kindlasti ei jaga nende arvamust, kes fatalistlikult viitavad viimase suure sõja eelsele õhustikule ja hemisfääride kataklüsimilisele põkkumisele.»

Analüütikute meelest pole kahtlust, et NATO idatiiva aasta olulisim otsus sündis alliansi Varssavi tippkohtumisel, kus sõlmiti kokkulepe saata soomuspataljon igasse Balti riiki ja Poola.

«Pataljoni lahingugrupp ei ole oma mõõtmetelt just väga suur üksus, aga selle mitmerahvuseline koosseis ja valmidus lahingutegevuses osalemiseks alates konflikti algusest seob NATO liikmesriigid väga selgelt artikkel viie täitmisega,» arutleb kaitseministeeriumi riigikaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitja, kolonelleitnant Vahur Karus. Üksuste paigutamine NATO idatiivale võib tema sõnul vähendada ohtu, et Venemaa teeks valearvestuse.

Jermalavičiuse sõnul pataljonist riigi kohta heidutuseks kindlasti ei piisa, ent otsusel on mitu seni alahinnatud järelmit. Näiteks Saksamaa esiletõus, kes saadab kevadest Leetu vähemalt 600-mehelise pataljoni ja tankid Leopard 2. Kuigi riik on alates külma sõja lõpust armeesse süstemaatiliselt alainvesteerinud, võeti tänavu vastupidine kurss. 

«Seda on hea näha, et Saksa tankid on tagasi. Neil ei paista olevat sõjalisi reservatsioone – kui nad tulevad, siis täispaketiga. Nad võtavad asja tõsiselt ja vähemalt see administratsioon ei paista muretsevat liiga palju Venemaa provotseerimise pärast. See on seismiline muutus Saksa poliitikas,» hindab Jermalavičius.

Viimast on hädasti vaja, sest Ameerika Ühendriikide valitud president Donald Trump tuleb 2017. aastal tippkohtumistele tõenäoliselt klassikalise vabariiklaste sõnumiga: kahest protsendist SKTst ei piisa ja eesliiniriigid kulutagu nii, nagu ohu suurusele kohane.

Kuigi Läti ja Leedu kaitse-eelarve on alates 2014. aastast maailma kõige kiirema kasvuga ning kolme Balti riigi aastased kaitsekulud ületavad kümnendi lõpuks kahe miljardi euro piiri, ei pruugi meie senised pingutused USA liidrile kuigivõrd muljet avaldada.

«Nii et me ei peaks olema üllatunud, kui me 2017. aastal Donald Trumpi administratsiooniga laua taga istudes kuuleme, et kaks protsenti, hea küll, aga räägime nüüd neljast protsendist. Leedus ja Eestis teil on paberil kaks brigaadi, aga miks mitte kuus? See hakkab juhtuma, ja saame näha, kuidas me sellele vastame,» ennustab Jermalavičius.

See looks mõistagi rea uus raskusi. Vaevalt et väikeriikidel õnnestub nõudmisele «ei» öelda. Raha tuleb leida kas kokkuhoiust, laenates või jäädes lootma majanduskasvule. Mida suurem on riigikaitsekulude protsent, seda eluliselt olulisemaks muutub majanduse elavdamise võime. Pole kahtlust, et samal ajal tõuseb teravalt fookusesse kaitsejõudude suutlikkus raha efektiivselt kasutada. Mitmed teised sektorid võivad muutuda rahulolematuks.

Nii Karus kui Jermalavičius on ühel nõul, et Eesti jaoks oodatum uudis NATOst oleks 2017. aastal otsus tuua idatiiva riikidesse õhukaitsesüsteemid. Samuti NATO luure ja eelhoiatuse loomine, nii et siin regioonis oleks kohal ka teiste liitlaste eelhoiatusvõimekus.

Lihtne ei saa see aga olema, sest võib ennustada, et Trumpi juhtimisel pöörduvad NATO riikide pilgud rohkem Süüria konflikti lahendamisele. Kuigi allianss ise pole seal kaasatud, siis liikmesriigid küll.

Jermalavičius usub, et Ida-Euroopa jaoks osutuvad võtmetegelasteks nõunikud, kes president Donald Trumpi ümbritsema hakkavad. Siin on häid uudiseid, aga ka ohumärke.

«Inimesed nagu USA tulevane kaitseminister James Mattis teavad, mis siin toimub. Ta on Eesti suur sõber, teab Venemaad ja Baltikumi. Aga temal, erinevalt julgeolekunõunikust, ei ole otseligipääsu presidendile,» ütleb Jermalavičius.

Ilma Kongressi heakiiduta määratud rahvusliku julgeoleku nõunik erukindral Michael Flynn on aga teist masti mees: propagandakanali Russia Today kaastöötaja, kes pooldab suhete tihendamist Vladimir Putiniga.

«Tema kujundab Trumpi lähenemist Venemaale, arusaama ohtudest NATO-le iga tund.» See tähendab, et Balti riikidele on eluliselt oluline senist diplomaatilist joont hoida ja sõnumit süvendada. «Me peame kultiveerima oma kontakte Kongressis ja hoidma ülal arusaama meid ähvardavatest ohtudest. See on võtmeväljakutse Balti riikide diplomaatiale.»

Jermalavičiuse sõnul on Eesti otsustajad olnud väga head selles, et rõhutada: alliansi solidaarsus algab kodust. Teisisõnu, tuleb investeerida iseenda võimetesse ja poliitilisse tahtesse. Välismaa mõttekodade raportid on teaduri sõnul olnud ekslikud, sest Venemaad heidutab konventsionaalse sõjapidamise võimekus.

«See on tema jaoks valuuta, mitte geriljasõda või pikale veniv konflikt. Putini peamine vedur on tema enda režiimi turvalisus. Nii kaua kuni ta arvab, et tema võimu mingid asjad tugevdavad, nii kaua ta seda ka teeb,» ütleb Jermalavičius. «Putinil tuleb 2018. aastal võita Venemaa valimised. Seega 2017. aasta saab olema kõrgendatud riski periood.»