Maria Teiverlaur: kes hülgab oma lemmiklooma?

Maria Teiverlaur Foto: Erakogu

Masu kasvatas hulkuvate loomade arvu, kirjutas 14. veebruari Postimees. Põhjustena toodi välja majanduslikud raskused, lahutus, kolimine jne. Kõike seda lugedes tekkis mul vajadus esile tuua looma hülgamise taga olevaid varjatumaid, sügavamaid põhjusi.

Mõistagi, kehvas majanduslikus olukorras ei ole võimalik osta kalleid loomatoite, teha lisakulutusi, kuid enda kõrvalt peaks kassile ikka jätkuma natuke suppi või sousti. Ka lahutused, kolimised iseenesest ei sunni veel loomast loobuma, kui seda just ei ajenda tegema tüdimus, ükskõiksus. Kindlasti leiab iga inimene alati ennast õigustava põhjenduse, miks ta just nii või teisiti tegutses. Eneseõigustus tekib alateadlikult, millele vahel ka teadlikult üht-teist juurde lisatakse. Tavaliselt on iga inimene enese silmis hea, õiglane jne.

Kes aga võib käituda südametult, vastutustundetult oma lemmikloomaga ja selle ükskõikselt hüljata? See on eelkõige inimene, kelle empaatiavõime on puudulikult arenenud. Termin «empaatia» (kreeka keeles empatheia) tähendab sisseelamisvõimet teiste sisemaailma ja võimet kaasa tunda ümbritsevale. Mida vähem on inimene emotsionaalselt, tunnetuslikult arenenud ehk mida madalam on emotsionaalne intelligentsus, seda enam piirdub ta tunnetus vaid oma egoga, oma vajaduste arvestamisega. Teistega samastumine osutub sellisel juhul üle jõu käivaks.

See on madala psühholoogilise arengutaseme näitaja. Sellisel inimesel on raske asetada end oma kaaslase (ka looma, linnu jne) olukorda. Näiteks mõista, mida võiks tunda loom, keda lüüakse; viiakse autoga kuhugi metsa vahele ja visatakse ta seal maha, et temast lahti saada jne. Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese tugevat hingevalu tundma.

Suheldes teiste inimestega, võib meil ilmneda silmakirjalikkust omakasu nimel. Seetõttu võib teatud seltskonnas ka väga madala empaatilisusega inimene demonstreerida südamlikkust loomade kohtlemisel, mis talle tegelikult pole omane. Nagu teada, toovad aga aeg ja teod ikkagi meie loomuse esile. Ja võib julgelt väita, et loomad «näevad» meie tõelist olemust rohkem kui inimesed, kellest me sõltume ja kellele tahame nii teadlikult kui alateadlikult näidata oma positiivset palet.

Märkimisväärselt arenenud empaatiaga inimene suhtub hoolivalt mitte ainult oma lemmiklooma, vaid see hoiak ilmneb ümbritseva suhtes laiemalt. Vaevalt et selline inimene unustab oma lemmiklooma hellitamise kõrval praegusel külmal ajal pekki või teri panemata tihasele, kes ta aknalauale lendab.

Hästi arenenud empaatiaga inimene on enamasti interaktiivne, püüdes teiste kannatuste vähendamiseks midagi ka ette võtta. Selline inimene on kaastundlik, osavõtlik, vastutustundeline. Seega, vastutustundetul inimesel ei ole empaatia piisavalt arenenud. On teada, et empaatiaks on vajalik, et inimesel oleks mõõdukalt arenenud mõlemad ajupoolkerad, eriti parem ajupoolkera. Mõõduka kaasatundmisega hakkab ilmnema ka kujutusliku aktiivsus tõus ja mikromotoorne imitatsioon kujutlusobjekti osas. Me justkui hakkame «elama» oma ihu ja hingega kannatavas loomas, inimeses jne, saame temast aru ja tunneme tema tundeid. Veel on psühholoogiliste uuringute tulemused näidanud, et empaatia on seotud altruismiga – võimega arvestada teiste soovidega.

Paljud psüühilised häired on seotud ebapiisava kaasa-, sissetundmivõimega või empaatiavõimetusega. Selge on see, et mida autistlikum on inimene, seda puudulikumalt on tal ka arenenud võime asetada iseend teise olukorda. Piltlikult öeldes «elab» selline inimene vaid oma ego piiratud ringis, neil on raske aru saada teiste emotsioonidest ja neile adekvaatselt reageerida. Aga ka paljude teiste psüühiliste häirete korral võib probleeme olla empaatia arengu ja selle väljendumisega. Kahju on nendest loomadest, kelle peremeheks on selline alaarenenud empaatiavõimega inimene.