Tõnis Oja

FOTO: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Eelmise kümnendi lõpul mängiti Käsmu meremuuseumi rannas Toomas Hussari vabaõhunäidendit «Kon-Tiki», mis oli kirjutatud Thor Heyerdahli esimese ekspeditsiooni põhjal, kui kuulus maailmarändur ületas balsapuust parvega Vaikse ookeani. Näidend ei taotlenud küll dokumentaalsust ning oli pigem autori fantaasia, mistõttu võimendus selles tühjus ja molutamine, mis kindlasti täitsid väga paljusid ekspeditsioonipäevi.

Nähtud «Kon-Tiki» etendus on mulle meenunud viimastel aastatel pea alati, kui olen pidanud kirjutama Eesti majanduskasvust ja selle prognoosimisest. Viimased kaks-kolm aastat on olnud meie majandus pigem seisev vesi, kus kodumajapidamised ja ettevõtted hulbivad ilma kindla suunata.

Meie analüüsimajad korraldavad süstemaatiliselt pressikonverentse-infotunde, kus nad esitlevad oma majandusprognoose. Rahandusministeerium ja Eesti Pank teevad seda kaks korda aastas, mõned kommertspangad isegi rohkem. Viimasel ajal on need esitlused olnud üsna sarnase stsenaariumiga – kõigepealt tõdetakse, et alandati käesoleva ja järgmise aasta kasvuprognoosi, aga järgmise aasta teisest poolest hakkab minema paremini. Ja järgmisel presentatsioonil kordub sama jutt uuesti. Nii on see kestnud juba üle kolme aasta.

Eesti väljus finantskriisist, mis oli meie jaoks väga laastav, kiiresti ja edukalt, mistõttu pälvisime tunnustust kui omamoodi imeriik. Pealegi suutsime august väljuda ilma võlakoormata. Siis aga jäime loorberitele puhkama, ja ei olnud me majandusel kasvu ega õnneks ka langust – viimased aastad meie majandus ei idane ega mädane.

Seitse viimast kvartalit järjest on sisemajanduse kogutoodangu kasv jäänud alla kahe protsendi. Selle vähesegi kasvu mootoriks on olnud peamiselt sisetarbimine. Nii ekspordi kui ka investeeringute kasvu pole sisuliselt ollagi. Vaatamata soodsale maksukoormusele ja äritegevuse tingimustele, mis on maailma ühed paremad, kipuvad välisinvestorid siit pigem lahkuma, mitte siia tulema.

Valitsusringkonnad, aga ka mitu analüütikut on suhtunud kujunenud olukorda stoilise rahuga ja võtnud seda kui paratamatust. On ju meie peamiste kaubanduspartnerite, eelkõige Soome majandusel läinud halvasti ning spetsialistide arvates pole meil vaja suurt midagi teha, vaid oodata, millal naabritel hakkab taas paremini minema. Ainsaks ohumärgiks peetakse liiga kiiret palgakasvu, sest tootlikkus pole järele tulnud.

Samas ei oska ka mitte keegi öelda, mida oleks vaja teha. Kohalik finantsspetsialistide eliit on olnud keskpankade mittekonventsionaalse rahapoliitika – ehk lihtsamalt öeldes rahatrüki – suhtes väga kriitiline ja väidab, et pikas perspektiivis pole see lahendus, pakkumata ise välja, mis siis on lahendus.

Mõned asjatundjad leiavad, et majanduse paneks käima riigivõlakirjade emiteerimine, kui vaid leiduks ideid, mis sellest saadava rahaga peale hakata. Mõne arvates on neljarealine Tallinna-Tartu maantee just see imerohi, mis meie majanduse käima tõmbab. Aga sellega on kõik ideed ka otsas.

Telefonimängu «Angry Birds» edu taga olev Peter Vesterbacka ütles Postimehele, et tema lahkumise põhjus Roviost möödunud suvel oli soov aidata kaasa Soome majanduskasvu kiirendamisele. Selle realiseerimiseks mõtleb ta suurelt.

Üks suur idee, kus Vesterbacka tahab härjal sarvist kinni haarata, on Tallinna-Helsingi tunnel. See on projekt, mille suhtes on soomlased olnud entusiastlikud juba aastaid, siinpool Soome lahte aga kiputakse seda pidama pigem teostamatuks utoopiaks, halvemal juhul isegi naljanumbriks. Tõsi, viimasel ajal tundub, et ka siinpool on hakanud skepsis tasapisi taanduma – vähemalt sõnades.

Ehkki reaalpalkade kasv lähenes meil buumiaegsele tasemele, oli rahva hulgas paradoksaalsel kombel tunda teatud rahuolematust. Eks rahvas tunnetas seda seisvat vett ja tajus, et midagi peab muutuma.

Seega polnud mitte midagi imekspandavat selles, et inimesed, ka ettevõtjad, võtsid valitsuse vahetuse ja Reformierakonna sealt minemalöömise vastu üsna heakskiitvalt. Sellele vaatamata, et meid ähvardab astmeline tulumaks. Rahvas tahtis lihtsalt enamat kui peenhäälestust. Ja tundub, et seda ta ka saab.

Kui ma eespool kirjutasin, et kellelgi ei ole head ideed, kuidas majandust lõpuks käima saada, siis uuel koalitsioonil paistab olevat neid hulgikaupa. Paraku on ideede ühisnimetajaks tulude ümberjagamine ja maksukoormuse suurendamine. Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi (Reformierakond) andmetel tõuseb meie maksukoormus järgmisel aastal ajaloo kõrgeimale tasemele. Üks uue valitsuse ministritest lubas aga, et raha ümberjagamine vaesematele perekondadele suurendab tarbimist ja selle kaudu ka sisemajanduse kogutoodangut.

Meie majandus on kasvanud peamiselt sisemajanduse toel juba viimased neli-viis aastat. Kas tarbimisse lisatavad mõnesajad miljonid eurod annavad majandusele midagi muud peale hinnatõusu kiirenemise, eriti nende kaupade puhul, mida tarbivad peamiselt madalama sissetulekuga inimesed?

Madalama sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte jätta – mitte et kellelgi oleks midagi selle vastu – mõjub majanduskasvule praeguses olukorras pigem katsena parun Münchhauseni kombel iseennast juukseidpidi soost välja tirida.

Raha ümberjagamise asemel oleks meil vaja tuua siia investeeringuid ja suurendada eksporti. Eelkõige kõrgema lisaväärtusega kaupade ja teenuste eksport on see, mis võiks anda meie majanduskasvule uue hoo.

Kui ma eespool kirjutasin, et meie analüüsimajade majandustulemuste esitlused sarnanevad kui mitu tilka vett, siis on ka üks erand. Nordea peaanalüütik Tõnu Palm toob oma esitluste ajal alati välja ka kitsaskohad ning teeb ettepanekuid, mida võiksime ühiskonna heaolu jätkusuutlikuks kasvatamiseks ette võtta. Tema sõnul on oluline keskenduda just pikemaajalise sissetulekute kasvupotentsiaali ja varade väärtuse strateegilisele arendamisele, mis väikese avatud majandusega riigi puhul, nagu meil on, seostub ekspordiga.

«Ekspordist saame teenida tulu, mida on võimalik hiljem kulutada ka sisenõudluse toetamiseks, ilma et elaksime võlgu või ohustaks majanduse pikaajalist kasvukiirust (globaalset konkurentsivõimet – toim),» selgitas Palm.

Heaolu koosneb lihtsustatult kodanike, riigi ja ettevõtluse varade väärtuse kasvust. Nordea peaanalüütiku sõnul on edukad arenenud riigid praegu pikemaajalised investorid, kes panustavad koostöös erasektoriga varade väärtuse kasvu ja majanduse rahvusvahelisse konkurentsivõimesse.

«Meil ei tule kaugelt otsida näiteid, missugustes fookusvaldkondades loodavad edukad riigid tulevikus jõukust kasvatada. Soome panustab aktiivselt ekspordi väärtuse ja globaalse konkurentsivõime kasvatamisse arenduse ja uuringute kaudu, rahvusvahelise ekspordisuunalise koostöö ja innovatsiooni ning ettevõtluse kulude piiramise kaudu,» selgitas Palm. «Ühtlasi on Soome määranud kindlaks tehnoloogiakesksed fookusvaldkonnad, millele ekspordi arendamisel eeskätt pühenduda.»

Praktiliselt poolelt võib Eestile kasuks tulla pikemaajaline ekspordivõimekuse arendamise projektide kava (export development projects portal), mis sisaldaks täiendava riigitoetuse saamiseks näiteks ettevõtlusharude parimaid (ja omavahel konkureerivaid) projekte. Projektid oleksid mõeldud näiteks ekspordiväärtuse, sektori keskmise palga ja välisinvesteeringute mahu tõstmiseks.

Palmi sõnul on kahtlemata ideid, kuidas saavutada ekspordis järjest suuremat läbimurret. Nagu praktilise suunitlusega (laenu)projektid, sisaldaksid konkureerivad projektid «äriidee» kõrval praktilist tegevuskava koos konkreetse rahastamise või toetavate meetmete vajadusega.

«Rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ettevõtlust soosiv maksukeskkond – praegune ettevõtluse tulumaksusüsteem on kahtlemata pärl, mida tasub kasvavat rahvusvahelist konkurentsi arvestades hoida –, võimaldab reaalsektoril teenida tulu, mille toel on riigil võimalik hiljem ka sisenõudlust elavdada,» toonitas Palm.

Kui soovime kiiremini kasvada, siis tuleb aeg-ajalt teha mõistlikke erandeid ja võtta mõistlikke riske. Näiteks võiks kaaluda sotsiaalmaksu lae kehtestamist IKT sektori eelisarendamiseks, et valmistada ette majanduse, sealhulgas tööstuse digitaliseerimist. Siia juurde võiks lisada riiklikud tellimused IKT õppekavade laiendamiseks.

«Riigid tegelevad aktiivselt fookusvaldkondade arendamisega, et eksportivates harudes kasvaks lisaväärtus,» märkis Nordea ökonomist.

Aeglane majanduskasv ei ole ainuüksi Eesti probleem. Sellega on vaevelnud enamik arenenud riike alates finantskriisist, ja Jaapan juba mitu aastakümmet.

Kui vaadata teisele poole Atlandi ookeani, siis viis aastat tagasi alustatud ja juba kolm aastat tagasi lõpetatud rahatrükk on hakanud Ameerika Ühendriikide majandusele tasapisi mõju avaldama. Donald Trumpi vastuolulisusele vaatamata sai uueks katalüsaatoriks, vähemalt finantsturgude jaoks, just tema võit presidendivalimistel.

Võib-olla vajaks seisva vee liikumapanekuks hädasti oma Trumpi ka Eesti, aga tundub, et selle asemel saime hoopis oma Hugo Cháveze, ja vist isegi päris mitu.