Kaire Uusen: miks me ei räägi idast tulevatest uusimmigrantidest?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Seitsmekümne seitsme pagulase elust antakse iga paari nädala järel põhjalik ülevaade, kuid seni pole meedias olnud ühtki artiklit tuhandetest uusimmigrantidest, kes saabuvad siia Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Miks ei taha me teada, kui paljud viimastel aastatel tulnud nn uusvenelastest on Eestis töö leidnud, kuidas neil läheb ja millised on nende väljavaated Eestis hakkama saada?

Statistika järgi on ida poolt Eestisse tulnud inimeste arv aga aasta-aastalt kasvanud – märgatavamalt umbes 2006. aastast. Eelmise aasta 6000 immigrandist olid pooled venekeelsed. Ohumärk on aga see, et rahvastikuteadlaste sõnul sukelduvad Venemaalt ja SRÜst tulijad peamiselt venekeelsesse ellu. Ja seda ajal, kui eesti keele mitteoskamine ja töövõimaluste piiratus on üks peamisi rahvuslike, sotsiaalsete ja majanduslike lõhede tekitajaid. Kehv integratsioon on juba niigi meile tagajärgi toonud – muukeelsete hulgas on rohkem väiksema sissetulekuga inimesi, rohkem töötuid ja halvale teele kaldujaid ning seepärast rohkem ka neid, kes Eestit halvustavad või unistavad suurest riigist.

Fakt, et igal aastal tuleb Eestisse vaat et Otepää-suuruse linnakese jagu nõukogude taustaga inimesi, peaks meid mõtlema panema nagu pagulaste puhulgi – mis neist edasi saab ja kas me aitame neil vajalikul määral Eesti ellu sisse elada? Me ei saa muuta enam seda, mis puudutab aastakümneid Eestis elanud venelasi, kes tulid siia teise riigikorra ajal, kel olid oma elu ja tuleviku suhtes hoopis teistsugused ootused, kuid me saame muuta uute immigrantide suhtumist ja käitumismalli.

Kahjuks ei tõmba eesti keel ja meel neidki, kellelt seda eeldaks. Oktoobris kirjutas Jaak Prozes Sirbis, et siinsetel soomeugri rahvastel on tendents hoopis venestuda ja seda veel 25 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist! Seega fakt, et meile tuleb igal aastal tuhandeid venekeelseid uusi immigrante, mõjutab Eesti tulevikku rohkem kui pagulased või Euroopast tulevad tippspetsialistid, kes viie aasta pärast on siit lahkunud.

Samas peaksime ka teadma, miks on ida poolt tulevate immigrantide arv kasvanud? Venemaa poliitilistes avaldustes sarjatakse Eestit kõvasti. Samuti pole siin heldet sotsiaalsüsteemi ega erilisi töövõimalusi. Lisaks on Eesti ja Läti saanud otsaette sildi kui venelaste diskrimineerijad, mis peaks tulijaid pigem pelutama kui tõmbama.

Kui hiljuti avaldati Inimõiguste Instituudi tellimusel tehtud uuring uus-sisserändajatest, mainiti artiklites ja uudistes vaid põgusalt, et oluline osa immigrantidest tuleb Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest. Isegi EKRE ja IRL, meie tulised rahvuslased, ei ole sel teemal sõna võtnud. Kirjutame vaid moslemitest või mustanahalistest ja muretseme nende, mitte aga kümneid kordi suurema arvu inimeste pärast. Kohati meenutab olukord Benny Hilli nalju, et sellal kui ühte väikest mehikest klohmitakse ja tema sisenemist takistatakse, jookseb selja tagant ilma takistuseta läbi suur inimparv.

Noorte venelaste imetlusväärne eesti keel

Kuid venelastest uusimmigrantidest ei taha ma kirjutada sugugi negatiivsest aspektist.

Pärast pagulaskriisi algust on eestlaste suhtumine venelastesse märgatavalt paranenud, isegi kommentaarides, kus kirutakse mustanahalisi ja moslemeid, räägitakse venelastest kui omadest. Paljud ettevõtjad on avalikult öelnud, et kui saaks, avaks nad uksed venelastele, ukrainlastele ja teiste endiste nõukogude riikide tööjõule. (Mis sest, et mu vanaisa pööraks selle jutu peale hauas ringi.)

Jah, Eestis elab ja töötab väga palju äärmiselt intelligentseid ja meeldivaid venelasi, kellele tahaks teha sügava kummarduse. Nõukogude ajal poleks uskunud, et tuleb aeg, kui nii paljud vene noored räägivad puhast eesti keelt või et vabas Eestis võivad poliitilisteks liidriteks tõusta vene taustaga inimesed. On märgata, et eesti keeles hariduse saanud venelastes on midagi muutunud, nad oskavad märksa paremini mõista eestlase hingeelu, isegi kui nad kõigi vaadetega ei taha (veel) nõustuda.

Mitmedki eestlased, sh kultuuriinimesed on saanud tänu soojadele sõbrasuhetele häid ametikohti Venemaal ning eestlaste seas on jätkuvalt neid, kellele vene kultuur on südamelähedasem kui Vabadussõda või 1920.–30. aastate Eesti elu ja lood. Ükski taanlane või norralane ei saa aru, miks nii suur hulk üle 50-aastastest eestlastest kuulab vene laule, pisar silmas, või vaatab euroopa filmi asemel meelsamini Šuriku seiklusi või Moskvat, mis pisaraid ei usu. Ja paljud põllumehed tahaks teha Euroopa «ülbete ja rikaste» asemel äri hoopis Venemaaga, mis sest, et venelane kord peksab, kord armastab. Ehkki ükski eestlane ei unusta veel niipea esivanematele tehtud ülekohut, sh Siberit ja vangilaagreid, näitab inimlik tasand eestlaste leebumise märke.

Eesti integratsioonipoliitikas on unustatud ära üks väga oluline asi. Nimelt see, et vabatahtlikult ei taha ükski võõras eestlaseks saada, vaid selleks on vaja präänikut, mille sees peidab end sundus. Nii on igas lääneriigis. Kui meile jääb mulje, et välismaal kõigutavad immigrandid jalgu ega tööta, siis Rootsi, Taani, Saksamaale ja mujale sõites avastate, et enamik neist, sh vähese haridusega sissesõitnud, olgu kahekümnesed või kuuekümnesed, õpivad kohaliku keele kiiremini selgeks kui Eestis aastakümneid elanud inimesed. Olen tõsiselt kade olnud, kuidas Albert Ghanast, Nizar Süüriast ja Julia Venemaalt räägivad vaid pooleaastase koolituse järel Taanis olmetasandil kohalikku keelt. Taani keelt, mida pole sugugi lihtne õppida, eriti selle hääldust.

Aafriklased, araablased, isegi venelased, kes Lääne-Euroopasse on läinud, ei ole keelt selgeks saanud õpijanust, vaid ikka majanduslike huvide tõttu: saada tööd, raha (toetusi), elupaika ning elada tulevikus rahulikku-turvalist elu. Toetused, hüved jm on igas riigis seotud keele-, töö- jm nõuetega. Isegi Rootsis, mis näiliselt kummardab sissetulijate ees, ei saa mitte ükski inimene tööd rootsi keelt oskamata ega Rootsis oma haridust/kutseoskust täiendamata. Lääneriigid ei lase erinevalt Eestist ja Lätist sissesõitnutel pähe istuda, näiteks ei nõuta rootslaselt kunagi sissesõitnute emakeele oskamist.   

Ja mis toimub Eestis? Kõik võivad rahulikult oma keelt rääkida, eesti keele oskus polegi nagu oluline. Selle taustal võib küsida, kas Eesti on ikka iseseisev riik, kui me ei julge või ei taha end vajalikul määral kehtestada? Seega, kui immigratsioon üha suureneb, kui tulijate huvi on majanduslik, siis tuleks seda Eesti ühiskonna ja majanduse huvides tugevamalt mõjutada, kallutades-painutades tulijaid meie järgi, mitte vastupidi.

Kui seda kohe ei tee, on hiljem raske midagi nõuda või ultimaatumit esitada. Mida annab teha, et uusimmigrandid idast õpiks kohalikku keelt, nagu nad teevad läände minnes? Tuleb riiklikul tasandil otsustada, et teisiti Eestis elades hakkama ei saa (mis sest, et on näiteid, et saab). Eesti keel olgu nagu pilet või viisa, millega tulevad kaasa kõik muud hüved ja ka isikliku arengu võimalused. Alles siis tekib inimesel vajadus ja huvi õppida.

Eestis ei tohiks enam olla tähtajatu lepinguga töökohti, kus saab töötada eesti keelt oskamata (see on isegi ohtlik, kui ei saada aru näiteks ohutusreeglitest). Kui muu ei aita, võiks eesti keele õppimise mingiks perioodiks siduda tuleviku hüvedega – miks mitte kas või maksusoodustuste või esimestel aastatel üürikulude hüvitamisega, sest tänapäeva maailmas paneb raha rattad käima, see on ju peamine tegur, miks üldse riigist riiki liigutakse.