Peep Pahv: rahvahääletus ei selgita välja parimaid

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv. Foto: Andres Haabu

Eesti aasta sportlaste valimist korraldav Eesti Olümpiakomitee peab otsustama – kas minna tagasi kunagise süsteemi juurde, kus hääletavad ainult spordiajakirjanikud, ning sellega välistada tulemustes anomaaliad või jätkata praegust teed, kus oma hääl on ka alaliitudel ja rahval, ning seejuures arvestada sellega, et tulevikus ei pruugi võita parim, vaid populaarseim sportlane.

Teisipäeva õhtul lõppeva aasta sportlasteks valitud Rasmus Mägi ja Ksenija Balta saavad oma tiitlit kanda au ja uhkusega. Mõlemad pakkusid tänavu unustamatuid hetki ja vägevaid emotsioone ning olid kõrgel tasemel ka aasta kõige tähtsamal spordisündmusel, Rio olümpial. Küll aga paneb kulme kergitama rahvahääletuse absurdimaiguline tulemus –EMil oma 11. tiitlivõistluste medali võitnud ja olümpial viienda koha saanud Gerd Kanter ei mahtunud isegi viie parema sekka.

Maitse küsimuseks võib pidada seda, kas parim on olümpial põhimõtteliselt samaväärse tulemuse saanud Mägi, Kanter või Martin Kupper. Ajakirjanikud ja alaliidud lähtusid puhtalt sportlikest tulemustest ja nendelt sai ainsana lisaks EM-medali võitnud Kanter maksimumpunktid.

Rahvahääletusel tulevad aga mängu teised tegurid – populaarsus, emotsioon, ilmselt isegi see, kas tegemist on sportlasega, kelle medalivõitudega ollakse harjunud, või noortel vere keema lööva uue tulijaga. Klassika pole enam püha. Mingi kettaheite pronks – jura! Ruulivad jalgpall ja ekstreemsport.

Kanteri nulliringi põhjusena ei saa alahinnata ka halba hääletussüsteemi. Tänavu sai rahvas esimest korda anda hääle ainult ühele sportlasele ja see suurendab hetkeemotsiooni ajendil tehtud pealiskaudsete otsuste hulka. Viie nime rittaseadmine – nii tegid ajakirjanikud ja alaliidud ning tegi eelmistel aastatel ka rahvas – eeldab sügavamat mõtlemist ja eri kandidaatide plusside ja miinuste kaalumist. Pealegi on adekvaatse lõpptulemuse saamisel olulised ka teise-kolmanda-neljanda koha punktid.

Rahvahääletuse anomaalia on ka parimale treenerile Mati Killingule antud kõigest kolmas koht. Üks asi on see, et tema juhendamine viis neljapaadi olümpiapronksini, kuid vähemalt sama tähtis on Killingu roll ka nelja tippsportlasele omaselt keerulise iseloomuga mehe kokkusobitamisel. Sporti seestpoolt tundjad oskavad seda hinnata ja näiteks ajakirjanike hulgas oli Killingu võit ülekaalukas. Lihtsalt ühe klikiga hääletav inimene aga detailidesse ei süüvi.

Hoogu tuleks maha võtta ka neil, kes räägivad sellest, et parima sportlase tiitli hind võiks olla leping jalgpalli tippklubiga. Ka see on kõigest emotsioon. Näiteks Portugalis ei piisanud parimaks saamiseks isegi Euroopa meistritiitlist ega Ronaldoks olemisest. Võitis hoopis aerutaja Fernando Pimenta. Olümpia-aasta ikkagi.