:format(webp)/nginx/o/2016/12/12/6166285t1h1539.jpg)
Reformierakondlane Rait Maruste pöördus Postimehes president Kersti Kaljulaidi poole tõdemusega, et uue presidendi algus oma töös on kehv – president ei lükanudki niinimetatud kobareelnõu ja seeläbi ka riigieelarvet loodetult ja soovitult tagasi («Vilets algus, proua president», PM 27.12). Täpselt nii, nagu seda ei teinud varem Toomas Hendrik Ilves, kuid see pole Reformierakonna arvates võrreldav, sest toolid olid ju hoopis teised, kus istuti.
Kõigepealt tuleb alustada sellest, et mõlemad presidendid on kobareelnõusid kritiseerinud. Seda ka täiesti põhjendatult, sest see võtab võimaluse muudatusi ühe kaupa arutada ja nende juures oma seisukohta kujundada. Keskerakond on alati leidnud, et kobareelnõud ei ole hea praktika, kuid ometi nüüd seda ju tehti ja Maruste kriitika seaduse vastuvõtjate ja väljakuulutaja kohta ju kehtiv... Või?
Uus koalitsioon asus tööle selle aasta novembrikuus, samal ajal, kui Reformierakond on valitsusvankrit vedanud või selles olnud 17 aastat. Ometi on selle aja jooksul seesama erakond, kes on nüüd eriliselt mures huvigruppide kaasamise ja saadikutele mõistliku aja jätmise pärast, kobareelnõusid vorpinud hea meelega. Kuigi võimul oldi aastaid ja pikaajalisem plaan võinuks ju valmis olla kiirustamata. Ometi on elu näidanud midagi muud.
Ajaloolise tõe huvides tuleks tagasi minna ainult aastasse 2015 ja Marustele avaneks hoopis teine pilt. Juunikuus võttis koalitsioon vastu kobarseaduse, millega tõsteti valitsuse lubaduste katteks varem ja kiiremini muu hulgas kütuseaktsiisi, alkoholi- ja tubakaaktsiisi ja majutusteenuste käibemaksumäära. Praegu huvigruppidest rääkiv opositsioon unustab, et niigi kriisis olnud turismisektor kritiseeris nii sellist seadusloomet kui ka hiiglaslikku maksutõusu ajal, mil turistide arv oli madalseisus ja majutusasutused tühjenesid klientidest.
Koalitsiooni üks muudatusettepanek 2017. aasta riigieelarves oligi selle maksu tühistamine, niisamuti ka diislikütuse aktsiisimäära tühistamine aastaks 2018, mil see oleks kümme protsenti tõusnud. Pikemalt peatumata erinevatel poliitilistel lubadustel märgin ära, et selle kobarseaduse nimetus toona oli sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. Kui on tunne, et olete sel aastal taas seda pikka nimetust kuulnud, siis te ei eksi – seesama Reformierakonna loodud ja nüüd kritiseeritud seadustont oligi 2016. aastasse üle hüpanud.
2015. aasta suvel sai siis selle sama nimetusega kobarseadus, millel oli tavapäraselt kolm korda lühem muudatusettepanekute tähtaeg, vastu võetud nii, et see seoti valitsuse usaldushääletusega. Selles seaduses oli ka eesmärk langetada 2017. ja 2018. aastal sotsiaalmaksu poole protsendi võrra, mille uus koalitsioon nüüd sama nimetusega seaduses tühistas. Põhjus on väga lihtne – riik saab selle poole protsendiga sotsiaalvallas palju ära teha, eriti ajal, mil haigekassa on miinuses ja ravijärjekorrad üle mõistuse pikad. Keskmise palgaga töötaja puhul olnuks tööandja võit kuus 5,3 eurot... Valikute küsimus eks ole.
Maruste väited, et võinuks ju riigieelarve vastuvõtmisega rahulikult oodata, on muidugi põnevad, kuid pole väga reaalsed. See tähendab, et uus koalitsioon oleks rahumeeli edasi viinud Reformierakonna poliitikat.
Rõhutas ju presidentki, et seadusemuudatuse välja kuulutamata jätmise otsene tulemus oleks olnud, et kinnitamata tulnuks jätta ka järgmise aasta riigieelarve seadus, kuna eelarve peab olema struktuurses tasakaalus. Ehk selleks, et tagada tuleval aastal vajalik riigieelarve tulude ja kulude tasakaal, peab mitu muudatust kehtima hakkama juba kas tuleva aasta algusest või esimesest juulist.
Nende muudatustega, millega tõepoolest kiire polnud, tegeletaksegi järgmisel eelarveaastal ja kiirustamata nii, nagu seda Reformierakond praegu soovib ja Keskerakond seda alati on soovinud. Nüüd, mil mõlemad pooled on kahetsusväärselt näinud kobarseaduste vastuvõtmist nii ühelt kui ka teiselt poolt lauda, on mõistlik vaadata endasse ja küsida, kas saame edaspidi hakkama ilma nendeta.