Andrus Karnau

FOTO: Pm

Aasta tagasi näis, et Eesti poliitika on sumbunud igavasse rihveldamisse, tegelikkus osutus vastupidiseks. 2016 oli müüripurustamise ja müüdi purunemise aasta, kirjutab kolumnist Andrus Karnau.

Kersti Kaljulaid sai presidendiks ja Jüri Ratas peaministriks. Harjumuspärases rütmis kulgev poliitikaelu oleks pidanud tõstma presidendiks Siim Kallase, hoidma Taavi Rõivast peenhäälestajast peaministrina ametis ning igal õhtul tõmbama poliitteatri laval üles eesriide, kui sinna astub Edgar Savisaar kannatava märteropositsionääri rollis.

Veel üks protsess oleks pidanud liikuma oma ootuspärases taktis: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) – meie kodukootud paremäärmuslased – pidanuks praegu olema menukam kui kunagi varem. Aga nad ei ole seda, EKRE hobused on rauad kaotanud. Euroopas plahvatavaist pommidest, tulvavast põgenike voost ja brittide euroliidust lahkumise otsusest hoolimata. See on üllatav, sest rautada pole EKRE-l neid mitte millegagi.

Mul on Savisaarest kahju. Savisaar oli uue ärkamisaja kangelane, ta on viinud oma partei kaks korda üldvalimiste võidule, ta on juhtinud pikki aastaid Tallinna, mis ei ole rohkem ega vähem kui kolmandik riigi elanikkonnast ja ligi pool SKTst. Selliste teenetega poliitik peaks suhtlema omasuguste külma sõja lõpu aegsete Euroopa veteranpoliitikutega, olema armastatud külaline kooliaktustel ja televisiooni laulusaadete žüriis. Aga selle asemel peab ta üha vähem usutaval kombel aina kinnitama, et on puhas nagu prillikivi.

Savisaarelt ootaks midagi erakordset ka siis, kui ta läheb seadusega pahuksisse. Võrdluseks, maadevahetuse skeemi aju oli endine maa-ameti peadirektor Kalev Kangur, kes liigutas kümneid krunte üle Eesti. Eesti kuulsaimas korruptsiooniprotsessis sai avalikuks, et aasadest ja metsatukkadest said Kanguri ja keskkonnaministrite kaasabil linnakrundid. Omanikku vahetas miljonite kroonide väärtuses vara. Savisaarele süüks pandavate korruptsioonitegude kokkuvõtet lugeda on piinlik. Tühised ja labased asjatamised, kus pole näha laia joont ega tunda kurja geeniuse puudutust.

Savisaare süüdistuses on ühe restorani rendileping, ühe konverentsi korraldamine, mõned lennupiletid ja hotelliarved, maja ehitusluba, krundivahetus, ehitusleping ja linna raha kasutamine erakonna valimiskampaaniaks. See pole midagi enamat tavalisest ahnusest.

Linnapea Savisaar andis järele rahatähtede kiusatusele, arvates, et valijate häälte antud võim võib tuua ka lihtsurelikele keelatud tulu. Ärimehed kasutasid seda varmalt ära. Selline käitumine viitab majanduseliidi korruptsioonikultuurile, arusaamisele, et nii ongi õige, et iga lepingu eest tulebki otsustajale maksta.

Savisaar jäi parteita sel kevadel ja suvel ning novembris sai Keskerakonna esimeheks Jüri Ratas. Aasta varem oli Savisaar vastaskandidaat Kadri Simsonist jagu saanud napilt, aga siiski võidukalt 55 häälega. Korruptsioonikahtlustus oli Simsoni kindaheitmise ajaks teada, Savisaar oli linnapea ametist kõrvaldatud, aga ustav Keskerakond valis ta ikka tagasi.

See viitab taas erakondlikule korruptsioonikultuurile. Uudis, et partei esimees võttis altkäemaksu, peaks kaasa tooma kohese tagasiastumise või kui inimene ise seda teha ei taipa, siis mahahääletamise. Aga keskerakondlastel kulus selle taipamiseks terve aasta. Pole võimatu, et Savisaar ei jäänud parteita mitte «musta klotsi», vaid põdura tervise pärast. Keskerakondlased lihtsalt ei usu enam tema jõusse, avades nii võimaluste ukse konkurentidele, kes partei piirkond piirkonna järel üle võtsid.

«Ma ei kavatse poliitikast kuhugi lahkuda, kuid ma ei pea vajalikuks osaleda Ratase sõprade kongressil, mille tulemus on ette määratud. See, et ma kongressi seekord vahele jätan, ei tähenda, et järgmine kongress peetaks ilma minuta,» kirjutas Savisaar avalduses, mis jäi tal partei esimehena viimaseks.

Edaspidi kuuleme temalt ainult kohtukõnesid.

Keskerakond võitis kaks korda üldvalimised, 1999 ja 2003, kuid peaministri toolini Savisaar ei küündinud. Väiksemad konkurendi võtsid võimu, jättes suurima opositsiooni. Seejärel tuli euroliidu referendum, kus Savisaar asus vastaste leeri, Tallinna linnapea ametikoht ja pronksiööd.

Kohaliku omavalitsuse juhi ametikoht näis magus, lubades toimida omal kombel «omas riigis», saada rekordsuuri häältesaake valimistel, aga teisalt tähendas see mahajäämist informeerituses ja poliitilistes sidemetes, ning mis veelgi tähtsam, poliitilistes ambitsioonides. Noored keskerakondlased oleksid tahtnud pääseda Stenbocki majja ja ministeeriumitesse, aga Savisaart näis see mitte huvitavat.

Vene raha kaasuses loobus Savisaar lõpuks kohtus vastu vaidlemast, leppides mõjuagendi tiitliga. Marginaliseerumine on tagajärg, kui loobuda ambitsioonidest.

Keskerakonna pikaajaline kõrvalseisja roll Eesti poliitelus ilmnes kujukalt pärast võimu võtmist, kui partei pink osutus nii lühikeseks, et ministriks tuli edutada õnneotsija Martin Repinski. Kui kitsefarmis rahad jooksma hakkavad, siis ilmselt veel kuuleme temast.

Mihhail Stalnuhhin on aga tüüpnäide opositsioonist koalitsiooni pääsenud saadiku kimbatusest. Ta ei saanud aru, et kui opositsioonis Keskerakonna kuvandi juurde käis meedia naeruvääristamine ja ignoreerimine, siis võimul olles on riigikogu ühe tähtsama komisjoni esimehel kohustus jagada avalikkusele selgitusi.

Nagu ka autoliising riigikogu liikme kuluhüvitise eest võib olla seaduslik, aga kui avalikkus juhiloata saadiku autohüvitise hukka mõistab, oleks mõistlik sellest loobuda. Peaministripartei vastutab kogu riigi eest. Keskerakondlase tegevus on märksa suurema kaaluga kui seni, nad ei või enam mängida paljalt poliittehnilist mängu, kus kaalul on vaid riigikogu liikme koht.

Ka see, et Ratas jäi ministrikohtade jagamisel Jevgeni Ossinovskile ja Margus Tsahknale alla, saades oodatust kehvema tulemuse, on üks tunnistus kõrvalise tegija kahetsusväärsest vähesest poliitläbirääkimiste kogemusest. Ratas võib küll olla kauem suures poliitikas, aga Ossinovski on lühema ajaga saanud suurema karastuse.

Stalnuhhini valija ilmselt eestikeelset ajakirjandust ei loe. Savisaare marginaliseerumise tagajärjel püsib Keskerakonna võim venekeelsel valijal. Venekeelne valija on enamasti palju Eesti-meelsem, kui arvame, küll on aga sõnavara Eesti vene poliitikuil selline, mida eesti valija ei mõista.

Kui Ratas võimule sai, kirjutasid lääne lehed suuri pealkirju, et võimule on tulnud Kremli-meelne valitsus. Eesti diplomaatidele palju meelehärmi ja tuhandeid lisatöötunde toonud pealkirjad võisid olla Reformierakonna spinnimeistrite kätetöö, aga kui keskmine ajakirjanik hakkab lugema Eesti poliitikute sõnaründeid Keskerakonna pihta, siis ei pea olema spinni ohver, et panna pealkirja sõna «venemeelne».

Savisaare Keskerakond on ise andnud panuse sellesse, et neid kujutataks parteina, kel on Kremli õnnistus. Kartes kaotada vene valijaid, on ka Savisaare-järgne Keskerakond sunnitud tegema Eesti valijale arusaamatuid avaldusi. Ratase valitsus maksab selle eest lõivu iga päev.

 Savisaare loodud kuvandi pantvangis olemise kurbloolisuse tipp on see, et ei leping Ühtse Venemaaga ega küüditamise vaikiv mahasalgamine anna midagi siinse vene valijaskonna tegelike murede lahendamiseks. Meie vene vähemuse haridus- või integratsiooniprobleeme see ei lahenda, küll aga lõhestab edaspidigi ühiskonda.

Ilmselt pole õige öelda, et Kersti Kaljulaid peab olema tänulik Savisaarele, aga viimase riukalikkust ei saa ka allahinnata. Kui Keskerakond poleks vankunud siseheitluses, võinuks jõudude vahekord presidendivalimistel olla teistsugune. Ka Jüri Ratase esiletõusus võib näha samu põhjuseid. Peaministriks saadakse tänu erakordsetele isikuomadustele, aga hoogu sellele andis Edgari kui diktaatori kukutaja oreool.

Savisaare marginaliseerumine algas hetkest, mil ta teatas, et jätab euroliidu referendumil hääletamise südametunnistuse asjaks. Ta otsustas olla vastu. Ta ei saanud aru sellest, et suhkur võib küll kallimaks minna ja külapoodide omanikud olla tulivihased kraanikausside paigaldamise kohustuse pärast, aga suure pahameele varjutab tahtmine kuuluda Euroopasse, nii riikide liitu kui ka rahaliitu.

Sama juhtus tänavu Mart ja Martin Helme EKREga. «Võib-olla 50 aasta pärast on 23. juuni Suurbritannias võidupüha, nagu meil on see päev võidupüha,» rääkis EKRE riigikogu liige Jaak Madison tänavu aprillis oma valijatele. «Kui mina oleks britt, siis ma ei mõtlekski, kuidas hääletada.»

Ootasin minagi, et Brexit suurendab EKRE toetust veelgi. Aga kukkus välja vastupidi. Brexit tuletas eestlastele meelde, et ise me tahtsime ja võitlesime pääsu eest eksklusiivsesse klubisse. Et Brüssel pole meile midagi pealesunnitut, vaid laulva revolutsiooni ööde aegne kauge unistus. See suvi kinnitas veel kord järeldust, et Euroopa Liitu vaenaval poliitikul pole Eesti valimistele asja.

Eesti on liikunud sel aastal Euroopa ja Ameerikas toimuvaga vastuvoolu. Äärmuslikud populistid võidavad igal pool, meil aga lahkus areenilt Savisaar, üks iseseisva Eesti aja suuremaid avalikkusega manipuleerijaid. Asemele saime Ratase, keda valitsusaja esimeste nädalate põhjal võib pidada n-ö tavapäraseks poliitikuks, kellele tõejärgse aja kampaaniavõtted võõrad.

Ratase ülesanne pole väiksem ega suurem kui Savisaare fenomeni kordamine. Vastasel korral kaotab Keskerakond nii valijad kui ka võimu. Kes võidab Tallinna kohalikud valimised 2017? Kas Ratas suudab erakonna 2019. aasta üldvalimiste võidule viia?