Tuul Sepp

FOTO: Erakogu

Lapseootel naised on ikka puutunud kokku hoiatusega, et pere hakkab nende karjääri segama, ent see ei pea sugugi vaid nii olema, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp, kes on korraga nii teadlane kui ema.

Teadusmaailma lipulaev, ajakiri Science avaldab lisaks tõsiteaduslikele artiklitele ka kergemat lugemist, blogipostituste stiilis arvamusavaldusi ja teadlaste kogemuslugusid. Hiljuti avaldati seal lugu sellest, kuidas on võimalik korraga teha teadust ja kasvatada lapsi.

Autor kirjutab, kuidas teda lapseootuse ajal teadusasutuses hoiatati, et ta ei laseks pereelul oma tööd segama hakata. Ta kirjeldab, kuidas püüd pere- ja teadlaseelu lahus hoida viis teda üha suurema frustratsioonini ja tundeni, et ta pole hea kummalgi rindel. Lahendus saabus siis, kui ta otsustas teha soovitatule vastupidist – lasta pereelul mõjutada oma karjääri ja karjääril pereelu. See tähendas, et ta õppis oma aega kasutama võimalikult efektiivselt, disainima tõhusaid eksperimente ning valima välja uurimisprobleeme, mida tõesti tasus uurida. Samal ajal sai tema tütrest talle innukas assistent välitöödel.

«Lubades lastel mõjutada minu teadusetegemist õppisin, et teadlaseelu on väga hästi võimalik pereeluga kombineerida ning lisaks võidavad sellest nii lapsed kui teadus.»

Pereelu teeb efektiivseks

Tema lõppjäreldusega nõustun ma sajaprotsendiliselt. Teadlasekarjääri on väga hästi võimalik pereeluga ühitada, ning tehtava teaduse kvaliteet võib sellest sageli isegi võita. Näen paljude lastetute noorteadlaste töös ebaefektiivsust, mida nad endale lubada ei saaks, kui nad peaksid samal ajal ka pereeluga arvestama.

Siinkohal on paslik jagada oma kogemust. Mina sain oma esimese lapse magistrantuuri ajal. Võtsin aasta ülikoolist puhkust, kuid tuleb tunnistada, et lapsega kodus olemine muutus mõne aja jooksul igavaks – esimesel aastal mõned lapsed ju magavad suure osa ajast. Nii vedasingi ma laborist koju mikroskoobi ja hakkasin lapse uneajal lugema varasemate katsete raames valmistatud mikroskoobislaididelt rohevintide valgeid vereliblesid. See oli ajamahukas ja rutiinne töö, aga samas just midagi sellist, mida on võimalik kodus vabadel momentidel teha. Nendest andmetest kasvas välja mu magistritöö ning lisaks ka kaks teadusartiklit, mis läksid hiljem minu doktoritöösse.

Mu teine laps sündis juba doktoriõpingute ajal. Taas leidsin ma võimalused korraldada oma elu nii, et teaduse tegemisse katkestust sisse ei tulnudki. Muidugi mängis olulist rolli juhendaja toetav suhtumine ning taustajõud abikaasa ja laste vanavanemate näol. Lisaks oli vaja vaid julgust ja pealehakkamist. Neljanädalase pojaga käisime koos Brasiilias konverentsil, ning beebi rahulik loomus võimaldas temaga ka laboritööd tegemas käia.

Kolmas laps sündis umbes poolteist aastat pärast doktoritöö kaitsmist. Nüüd, peaaegu kolm aastat hiljem, oleme kogu perega USAs Arizona kõrbelinnas Phoenixis, ning naudime võimalusi, mida pakub järeldoktorantuur välisriigis. See on suurepärane kogemus kogu perele – lapsed saavad suhu teise keele ning nende maailmapilt avardub, kogu pere naudib võimalust matkata Ameerika arvukates rahvusparkides (Suure Kanjonini on meie juurest vaid paaritunnine sõit).

Pärandus lastele

Teadlaseelu võimaldab tööeluga ühitada paindlik graafik – pole suurt vahet, kas ma töötan arvutiga kodus või kontoris. Lapsi on võimalik kaasa võtta välitöödele, mis on nende jaoks hindamatu kogemus saada vahetu kontakt loodusega. Minu lapsed on saanud nii talvistel välitöödel siidisabu paitada kui ka kevadistel  kajakapoegade koorumist jälgida. Lisaks reisimisvõimalustele on kontakt loodusega parim pärandus, mille neile lapsepõlvest kaasa anda saan.

Muidugi on teadlasekarjääri ja pereelu ühitamine väljakutse rahalisest küljest. Seetõttu ei jõua ma ära oodata, millal riik doktorantidele miinimumist suuremat vanemahüvitist maksma otsustab hakata. Me ju tahame, et noored andekad inimesed lapsi saaksid. Praeguses karjäärietapis saan aga juba ilma lisatööd tegemata keskenduda teaduse tegemisele.

Ma tean, et mul on olnud õnne, kuid samas mängib väga suurt rolli ka julgus lihtsalt asi ette võtta ja loota, et küll kuidagi hakkama saab. Alguses ei peagi täpselt teadma, kuidas. Elu ise õpetab.