Andrei Kuzitškin: tehniliste avastuste, täitumata lootuste ja terrori aasta

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Ma vaatan lahkuvale aastale järele õudust täis silmil. Ma ei suuda uskuda, et elan tõepoolest 21. sajandil, mida nii paljud varasemad mõtlejad uskusid heaolu, õitsengu ja rahu ajajärguks, mil humanismijõud on saavutanud võidu kurjuse üle. Ja siin ta siis on, see 2016. aasta, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Paljud ennustused mõistagi ka täitusid. Inimkond sooritas järjekordse hüppe kõrgtehnoloogia vallas. Teadlased selgitasid välja, kuidas inimesel tekkis aju. Prantsusmaal avati esimene maantee, mis on täielikult kaetud päikesepatareidega. Jaapani teadlased avastasid bakterid, kes töötlevad polüetüleeni, mida kasutatakse ohtralt plastpudelite valmistamiseks, süsihappegaasiks ja veeks. See annab lootust planeet puhastada plastjääkidest.

Teadus, rahu ja sõda

Samuti suudeti 2016. aastal peatada Zika viirusest tingitud epideemia ning katsetati edukalt Ebola viiruse vastast vaktsiini. Töötati välja uued preparaadid vähi ja pärilike haiguste tõhusaks ravimiseks ning geeniinsenerid tegid järjekordselt mitu uut läbimurret. Poolas võeti ette ainulaadne kirurgiline operatsioon, mille käigus siirati käteta sündinud patsiendile doonorkäsi.

Ent inimese tehnikavaim ei aja sugugi alati taga õilsaid eesmärke. 2016. aastal jätkati innuga inimtsivilisatsiooni hävitamise uute süsteemide loomist ja seniste täiustamist. USAs asuti välja töötama uut mandritevahelist raketti. Samuti töötavad ameeriklased välja uut pommituslennukitele B-21, B-52H ja B-2A mõeldud tiibraketti. Indias katsetati maa esimest mehitamata ründelennuvahendit.

Türgi kaitseministeeriumis oodatakse pingsalt viienda põlvkonna vähemärgatavate hävituslennukite F-35 tarnete algust. Hiinas katsetati lennukikandja elektromagnetilisi katapulte. Venemaa õhu-kosmosevägi sai järjekordse uusima õhutõrjesüsteemi S-400 Triumf polgu, mis paigutati Moskva külje all. Samuti töötati Venemaal välja 57 mm automaatsuurtükkide programmeeritava lõhkemisega mürsud. Venemaa ettevõte Kalašnikov esitles aga mehitamata lennukikandjat, mis võib kanda tervet hulka helikoptereid.

Paraku ei saanud 2016. aastast rahu ja humanismi võidukäigu aastat. Hoopis vastupidi: mõnikord lausa tundub, et postinfoajastu inimeste sukeldumine virtuaalsesse maailma viib meid aina eemale tegelikkusest. Börsi- ja muude uudiste, vestlussaadete ja seriaalide kangelaste virtuaalsed esitused sulgevad inimese läbitungimatusse kapslisse, mis lahutab ta elavast maailmast. Võltstegelikkuse toksilise mõju alla sattunud inimaju on võimalik hõlpsasti juhtida ja manipuleerida. Tõelust ei suudeta enam adekvaatselt hinnata. Ühiskond dehumaniseerub, tunded ja inimväärtused devalveeruvad. 2016. aasta demonstreeris kogu seda õudust taas ilmekalt.

Aasta täis terrorit

Möödunud aasta lausa vapustab terrorirünnakute rohkuse poolest. Lõhkeainega täidetud autod ja enesetapjatest terroristid plahvatasid kogu maailmas. Ainuüksi Türgis korraldati aasta jooksul üle 50 terrorirünnaku, milles hukkus kümneid inimesi, teiste hulgas ka Ankaras Venemaa saadik Andrei Karlov. Iraagis kõmanud plahvatused viisid elu sadadelt inimestelt. Nigeeria, Bangladesh, Afganistan, Süüria, Jeemen, Jordaania, Iisrael, Indoneesia, Saudi Araabia, USA - see ei ole kaugeltki lõplik nimekiri Euroopa Liidu välistest riikidest, kus terrorismist on saanud üks peamisi riikliku julgeoleku ohte.

Paraku ei läinud see karikas mööda ka Euroopast. 22. märtsil pandi korraga mitu terrorirünnakut toime Euroopa südames Brüsselis. 14. juunil kihutas veoauto Nice'is rahvasumma. 19. detsembril rammis samamoodi raskeveok Berliini jõululaadale kogunenuid. Hukkunute arv - vastavalt 35, 86 ja 12 - on selgelt terroristide kasuks. Rääkimata kümnetest vähem või rohkem tõsiselt viga saanud inimestest, orvuks jäänud lastest ja purustatud saatustest.

Ning sõda, sõda, aina sõda: Iraak, Liibüa, Afganistan, Süüria … Süüria linna Aleppo varemed, mille hävingu taga seisid Venemaa õhuvägi ja Bashar Assadi valitsusväed, olid 2016. aasta jõulude eel otsekui inimkonna mõrvarlikult hukatusliku poliitika apoteoos. Häid uudiseid jagus ainult üks: Colombias kirjutasid valitsus ja sissid alla rahulepingule, mis lõpetas maad ligemale pool sajandit vaevanud kodusõja. Seal sai see otsa, kümnetes riikides aga kestab edasi.

Maailmalõpu ootus?

Nähtavasti tunneb inimkond siiski juba intuitiivselt kollapsi ohtu ja üritab kuidagi selle vastu astuda. Kogu maailmas, ka Euroopas, võis täheldada kaht suundumust: vaenlaste otsimine ja tung riikliku isolatsionismi poole. Brexit ja Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel on nende suundumuste tagajärg. Järsud geopoliitilised murrangud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides 2010.- 2012. aastal tõid kaasa massilise rände Euroopasse. Euroopa Liidus kilbile tõstetud liberaalsete väärtuste süsteem omakorda tingis lahtiste uste poliitika ja helde külalislahkuse.

Ent põgenikud ei toonud Euroopasse kaasa ainult oma perekondi, vaid ka eurooplastele võõra meelsuse ja sellega seonduvad probleemid: kuritegevus, töötus, usuäärmuslus. Inglased proovisid esimesena lüüa ukse soovimatute külaliste nina ees kinni. Analüütikute ja ekspertide arvukatest ennustustest hoolimata saavutasidki 2016. aasta juulis peetud rahvahääletusel võidu need, kes pooldasid Suurbritannia lahkumist EList.

Tõuseb Trump

Otsekui peeglis kordus sama 2016. aasta novembris USAs. Barack Obama eestvedamisel oli USA olnud kõigis rahvusvahelistes projektides ja konfliktides päris aktiivne. See poliitika tõi Obamale Nobeli preemia, aga ei toonud vähimalgi määral tuntavat kasu USA-le ja lihtsatele ameeriklastele. Donald Trumpist sai omamoodi president James Monroe reinkarnatsioon, kes mäletatavasti kuulutas 1823. aastal välja USA maailma asjadest kõrvalehoidmise doktriini.

Trumpi loosung «Teeme Ameerika taas suureks!» vastas hästi ühiskonnas valitsevale arusaamale «Ameerika ennekõike». Donald Trump, kes tõotas tuua Ameerika ettevõtluse tagasi Ameerikasse, loobuda kaubanduslepingutest Mehhiko, Kanada ja Hiinaga ning lõpetada Euroopa riikide julgeoleku rahastamise, oli miljonitele Ameerika maksumaksjatele meelt mööda. Ja ta võitiski.

Loomulikult olin ma oodanud mööduvalt aastalt hoopis midagi muud. Ma uskusin headuse ja õigluse võitu. No kas või natuke. Ma jälgisin õudusega teleriekraani 24. juunil ega tahtnud kuidagi uskuda neid arve, mis ütlesid, et Suurbritannias, maailma vanimas demokraatlikus riigis, on peale jäänud ühtse Euroopa lammutamise pooldajad. Ma ei tahtnud kuidagi ka uskuda Trumpi võitu, kes oli lubanud jätta Euroopa üksinda Vladimir Putini vastu. Ameerika presidendivalimiste ööl nägin õudusunenägu. Donald Trump annab USA presidendina ametivannet.

Eesti kaardimaja

Ärkasin üles, lülitasin teleri sisse ja avastasin, et õudusunenägu kestab edasi: Trumpi valimisstaap juubeldab, Clintoni oma itkeb. Tõsi, ma olin juba paar nädalat enne valimisi saanud aru, et USAs toimub midagi ja Clintoni väljavaated on järsult langenud. Kuid minu sõbrad, politoloogid Venemaalt, Eestist ja USAst veensid, et ma olen diletant ega saa tegelikust poliitikast midagi aru. Ah, kuidas ma oleksin tahtnud, et neil oleks olnud õigus! Ent paraku jäi õigus mulle ja mu kahtlustele.

Mõistagi kurvastas mind Eesti valitsuskoalitsiooni kukkumine. Reformierakond on mulle väga sümpaatne, sest nende programm ja poliitika langeb kokku minu veendumustega. Aga siis sain ootamatult teada, et Eestis polegi tõhusaid poliitilise stabiilsuse ja ennustatavuse tagamise mehhanisme. Kui valitsust võib sama lihtsalt langema panna nagu kaardimajakest, siis kuidas peaks olema tagatud Eesti püsimine suveräänse demokraatliku riigina?

Ma nägin Eesti valitsuse lahkumise taga väga selgelt väliste jõudude soovi kasutada ajal, mil Eesti on ELi eesistujariik, teatavaid Eesti poliitikuid ära selliste oluliste poliitiliste algatuste blokeerimiseks, mis teostumise korral kindlustaksid Euroopa ühtsuse ja arengu. Samuti pole välistastud, et ohtu satub Rail Baltic, mis ohustab tõsiselt Venemaa transpordimonopoli Balti riikides.

Isiklikus plaanis ei olnud 2016. aasta mulle samuti väga edukas: kõik katsed perega koos Tallinnas elada on seni jäänud tulemusteta. Mida peaks sellises olukorras tegema? Ainult üht: saata nukralt ära vana aasta ja astuda lootusrikkalt uude. Paljuski annab mulle indu töö, ka koostöö Postimehega. Ma avaldasin 2016. aastal üle 50 kirjutise ja proovisin kätt isegi olukirjeldusega. Mulle tekkis kümneid loomingu austajaid ja palju uusi sõpru. Juba selle pärast tasub elada ja töötada. Ma usun vanarahva tarkust: aeg ravib kõik haavad.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane