Jelena Skulskaja

FOTO: Tairo Lutter

Meie, vanalinna seltsi liikmed, pöördume lakkamata ametiasutuste poole, aetuna juba mõttetuna näivast ideest hoida puutumatuna suurepärane, üks Euroopa kauneimaid arhitektuuripärandeid ja põrkume pidevalt takistuste otsa, mida veeretab meie teele näiteks Eesti Politsei, kirjutab Jelena Skulskaja.

Demagoogia – see on anne, kunst, inspiratsioon, fantaasialend, oskus leek läita ja summutada, sosistada ja karjuda, haarata lennult vestluskaaslase sõna ja toimetada see kibekähku sootuks vastaspervele, jättes selle ühtlasi teekonna kestel ilma algsest mõttest, oskus kiskuda vastane skolastilisse vaidlusse ja väljuda sellest võitjana, raiskamata aega tühjale lobale ja jõudes virtuoosse lõpupurskeni.

Meie, vanalinna seltsi liikmed, pöördume lakkamata ametiasutuste poole, aetuna juba mõttetuna näivast ideest hoida puutumatuna suurepärane, üks Euroopa kauneimaid arhitektuuripärandeid ja ühtlasi piirkond, kus olude tahtel paiknevad meie korterid. Nimelt võib elu neis korterites lakata, sest see kipub kangesti võrdsustuma viibimisega mõnes Põrgu sfääris (vastavalt sellele, kellel kuidas on vedanud). Ma jätan vahele soigumise teemal, milliseks muutub Tallinn  südaöiti, ja lähen kohe päevateema kallale: me saime kokku politsei esindajatega. Täpsemalt olid need Kesklinna politseijaoskonna ülem major Kaido Saarniit ja tema töökaasalsed Uudo Sepa ja Triin Poolen.

Võin kohe öelda, et proua Poolen vestluses ei osalenud, vaid ainult näris melanhoolselt, aga kindlameelselt nätsu. Uudo Sepa kommenteeris toimuvat üsna irooniliselt: tema meelest oleks nagu kõik eluga rahul peale Skulskaja, kuigi ta jättis selle juures tähele panemata, et meid oli kohale tulnud koguni kümmekond, lisaks minule veel Olav Renter, Kristiina Oja ja teised seltsi aktiivsed liikmed, kellest keegi ei ole eluga vanalinnas sugugi rahul. Ent peamist ja säravaimat osa etendas loomulikult major Saarniit. Muu hulgas andis ta teada:

«Me elame demokraatlikus riigis ja seepärast me ei taha, et meid, politseinikke, kardetaks. Me tahame, et kõik näeksid meis oma sõpra.»

«Oodake korraks,» katkestasin teda, «kas teile ei tundu, et korrarikkujad peaksid teid ikkagi just nimelt kartma ja kannatajad tahaksid ehk teis eelkõige näha oma kaitsjaid? Praegu on aga kõik otse vastupidi: kannatajad kutsuvad teis esile sügavaid kahtlusi, nad ei suuda teie silmis kuidagi oma kannatusi tõendada, aga rahurikkujad on teie igakülgse kaitse ja hoole all!»

«Jah, muidugi, ilma tõenditeta ei saa ju ka süüdistust esitada,» lausus major kannatlikult.

«Jumaluke küll,» tõstsin selle peale häält, «me kogusime ju seitsekümmend kuus allkirja oma kirjale korralageduse kohta, millega te ei taha võidelda, me oleme saatnud koopiad kõigisse ametiasutustesse, ka politseisse, ja saanud vastuseks ainult mingid armetud vastuvõtuteatised.»

Üldine ja üksik

«Selle teeme nüüd kohe selgeks,» kuulutas major rõõmsameelselt. «Jah, te kogusite seitsekümmend kuus allkirja, see on täiesti õige. Aga kirjas on palju kaebusi, ärgem rääkigem üldisest, vaid konkreetselt. Näiteks et muusika Harjumäe uisuplatsil on vali või et akna all kisavad muusikud, kasutavad mikrofone ja võimendeid. Ja siis te helistate politseisse. Saate ju isegi aru, et te ei saa sel hetkel kuidagi kinnitada, et uisuplatsi muusika ja muusikud teie akna all segavad kõiki seitsekümmend kuut allakirjutanut! Mõni on parajasti tööl, mõni sõitis ämmale külla, mõni on puhkusel, mõni jalutab Kadriorus, mõni on sõbra juures sünnipäeval. On ju nii? On ju! Vaat siis, tähendab, et teie helistamine politseisse on rangelt individuaalne ja meil ei ole mingit hädavajadust sellele reageerida. Aga vaat kui te näiteks teisipäeval kell 16.40, just helistamise hetkel, saaksite kokku kas või mitte seitsekümmend kuus, vaid kas või ainult nelikümmend allkirja, tõttaksite tänavale ja pildistaksite korrarikkujat, kirjutaksite meile avalduse nagu kord ja kohus ja ei kirjutaks mitte kollektiivselt, vaid igaüks kannatanutest kirjutaks eraldi, vaat siis oleks meil alus …»

«Alus milleks? Mida te siis ette võtaksite?»

«Sellele on mul praegu raske vastata. Vaadake, me elame ikkagi vabas, demokraatlikus riigis ja kui inimene tahab laulda teie akna all ja seal lõõtspilli tõmmata, siis see ei tähenda veel …»

«Meie Triinuga,» sekkus Uudo Sepa, «ei tea kedagi teist peale teie, proua Skulskaja, kes kaebaks! Kõik teised on rahul! Just!»

«Aga kõik need seitsekümmend kuus allkirja? Aga kõik need inimesed, kes kähisevi hääli kisendavad teie poole kõigi nende rahurikkumiste pärast ja praegu siin istuvad?»

«Räägime laiemast plaanist, ärgem laskugem detailidesse,» kutsub üles auväärt major. «Me valmistasime spetsiaalselt teie jaoks ette tabeli, kus on kirjas meie saavutused.»

Siis ilmus ekraanile värviline tabel, mida silmitsedes saaks minust targem ja mõistlikum inimene vaieldamatult aru, kui suuri saavutusi on meie väärikas politsei saavutanud vanalinnas korra jalule seadmisel ja hoidmisel.

Ma võin, käsi südamel, kinnitada, et olen lugenud Kafkat, aga ei olnud osanud arvatagi, et ta kirjutas nii elu- ja tõetruult!

Vaikne näitemäng

Linnateatri festivalil «Talveöö unenägu» võis näha performance’i «Näitus B», mis jõudis meieni Lõuna-Aafrika Vabariigist. Lavastaja Brett Bailey kujutab Lõuna-Aafrika põliselanike traagilist ajalugu «elavate fotode» vahendusel. Iga installatsiooni keskmes on näitleja, kes vaatab külastajatele silma, olles ise samal ajal täiesti liikumatu. Ajaloolisse konteksti – nüüdisaegsed esemed, jahitrofeed, interjöör – asetatud elavad «eksponaadid» jätsid rusuva ja kahetise mulje: ühelt poolt on vaatajal igati õigus uurida teadusliku huviga nähtavat «pilti» ja lugeda selle juurde käivaid selgitusi, teiselt poolt aga on vaataja näitleja läbitungiva pilguga põrkudes tahes tahtmata sunnitud enda sees järele katsuma nii mõnegi kõlbelise väärtuse, eriti just suhtumise rassismi.

Lavastus algas sellega, et vaatajatel paluti kogu nähtava läbimise lõpuni olla täiesti vakka. Kõik viidi suurde ruumi ja pandi istuma nummerdatud toolidele. Pooleminutilise vahega tõstis lavastuse juht vaikides üles numbriga tahvlikese, mille peale sellise numbriga toolil istuja pidi minema väljapääsu juurde. Seal näitasid abilised vaikides, millisesse saali tuleb astuda. Hämarus ja pikad koridorid, trepid ja jälle koridorid kunagises raudteekoolis süvendavad üksildustunnet, võõrutavad ümbritsevast, sunnivad iseseisvalt lahendama kõiki maailma suuri ja väikseid probleeme. See on päris tugev emotsionaalne surve, eriti kui arvestada, et külastajad on ju harjunud pidama teatrit, vaatemängu kollektiivselt, mitte aga individuaalselt kogetavaks kunstiliigiks.

Kogu performance kestab umbes kakskümmend minutit, mis minu meelest on elamuseks ideaalne aeg. Minu rühmas oli palju noori ja kui lavastuse üks eesmärke oli rassismi profülaktika ja sallivuse kasvatamine, siis olid adressaadid täpselt kohal ning vaatasid suure ja sügava huviga «elavaid fotosid».

Ma usun, et nii «Näitus B» siiatoomine kui ka huvi selle vastu ei tulene niivõrd lihtlabasest uudishimust või tungist ebatavaliste elamuste järele, kuivõrd asjaolust, et meie maal eksisteerib ehk mitte kõige eredamalt, aga tahtmise korral siiski selgesti nähtav üleolev suhtumine «teise» ja «võõrasse». Tänapäeva poliitkorrektsus hoiab meid kindlas raamis, mistõttu põlastav suhtumine eakatesse või väetitesse inimestesse, neisse, kes elavad allpool vaesusepiiri, kes taotlevad kallist arstiabi, ent ei kujuta endast vähegi märkimisväärset väärtust riigi jaoks, varjab ennast osavalt suuremeelse tähelepanematuse maski taga.

Võtame näiteks vastutavate politseiametnike iroonilise nätsunärimise kohtumisel Vanalinna Seltsi esindajatega, kes nagu prussakad tahavad ära rikkuda kogu õhtuse ja öise meelelahutusbisnise, rääkimata juba aktiivsest isetegevusest: kas see ei demonstreeri mitte ilmekalt põlgust teise sordi inimeste suhtes, kes puhtalt rumaluse tõttu loodavad, et neid mõistetakse, et neile tagatakse õiglus, et neid kaitstakse? No kuhu te trügite, rumalukesed! Politseisse? Leidsid ka koha, kust õigust ja õiglust taga ajada, ehh!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

KOMMENTAAR

Kaido Saarniit
(Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna juht) 

Praegu oleme olukorras, kus olles eksimuste vältimiseks üle kuulanud ka loos kajastatud kohtumise helisalvestuse, peame juhtima tähelepanu sellele, et mitmed autori poolt faktina esitatud asjaolud ei vasta tegelikkusele.

Autor esitleb lugu arvamusena ja tõesti – igaühele võiks kohtumisest jääda oma mulje, mida võib ka kajastada. Paraku omistatakse selles tekstis kohtumisel osalenutele nimeliselt tsitaate, mida tegelikult kas ei öeldud või öeldi hoopis teises kontekstis vastusena teise osaleja küsimusele.  

Autor kajastab kohtumist, millest võtsid osa mina Kesklinna politseijaoskonna juhina, piirkonnapolitseinikud Uudo Sepa ja Triin Poolen, Vanalinna Seltsi liikmed, vanalinna elanikud (sh ka loo autor) ja Kesklinna linnaosa esindajad.  Kohtumise eesmärk oli rääkida vabas vormis vanalinna elanike muredest ja probleemidest, leida ühiseid koostöövõimalusi, arutada võimalikke lahendusi ning vaadata üle, mis on tehtud ja mis on plaanis. Kohtumine kestis üle 1,5 tunni,  arutati mitut teemat ja kohtumine lõppes sõbralikult ja konstruktiivselt. Autor lahkus enne kohtumise lõppu.

Nagu öeldud, on igal kohtumisel osalejal õigus oma arvamusele ja ka selle väljendamisele, kuid on ülekohtune kirjeldada arutelu tugevalt moonutades ja omistades osalejatele meelevaldselt sõnu ja hoiakuid. Alates sellest, et naispolitseinik ei närinud nätsu ja keegi ei olnud vanalinna elanike murede suhtes irooniline ega öelnud kohtumisel, et müra häirib ainult üksikuid inimesi ja pole seetõttu tähtis. Lisaks teistele korrakaitselistele probleemidele kõneldi ka konkreetselt tänavamuusikutest, kuid samuti mitte arvamusloos esitatud kujul. Pigem keskenduti võimalikele lahendustele nii selle konkreetse mure kui ka teiste probleemide osas. Nende muredega tegeleme edasi ning võtame ka edaspidi elanikud ja KOVi esindajad või teised osapooled kokku.  

Seda kõike arvesse võttes leian, et loo avaldamine praegusel kujul, isegi kui siia lisada politsei kommentaar, ei ole õigustatud. Kui teil on soov vanalinna elanike probleeme käsitleda, siis oleme valmis seda igakülgselt toetama ning omapoolseid selgitusi jagama. Siis saaks avada kõik peamised Vanalinna Seltsi liikmete ja teiste elanike välja toodud mured ja rääkida need lahti tasakaalustatult ja kõik osalisi kaasates.