Raul Rebane: tegelik võim 2017

Raul Rebane. Foto: Elmo Riig / Sakala

Publitsist Raul Rebane teeb tagasivaate Eesti poliitikat 2016. aastal enim mõjutanud sündmustele ja arengutele, samuti kirjutab sellest, mis mõjutab meie poliitikat tuleval aastal.

Sageli peetakse võimuks administratiivset võimet panna meid teatud viisil käituma. See on kitsas lähenemine, hoopis tugevam on mõjuvõim. See ei torka nii silma, tal pole mundrit, aga meie käitumist ja valikuid mõjutab ta ikkagi. Selle loo eesmärk on välja tuua neli nähtust, millel on Eesti üle suur võim 2017. aastal.

1. Edgar Savisaare valija

2013. aasta kohalikel valimistel võitis Keskerakond kogu Eestis väga suurelt, 199 876 häälega, IRL jäi teisena maha koguni 85 000 häälega. Sellest 200 000 häälest tuli Tallinnast 115 000 ja Ida-Virumaalt 35 000, ehk kahe keskuse peale kokku 75 protsenti. Seejuures Tallinnas sai Edgar Savisaar üksi fenomenaalsed 40 000 häält.

Kas tema tulemus oli seotud tasuta ühistranspordi, puhaste tänavate ja toreda linnaarenguga või on seal taga midagi muud, on vaidlusküsimus. Selle loo hüpotees on, et see on midagi muud, ja see muu on suure osa valijaskonna usk Edgar Savisaare idaideoloogiasse.

Taustaks on lihtne demograafiline fakt, et erakonna peamine häältesaak tuleb peamiselt venekeelsetest piirkondadest. Kindlasti kandub sügisestel kohalike volikogude valimistel osa hääli edasi ustavustõendina erakonnale, teise ja väga suure osa usaldus tuleb pärast Savisaare taandumist uuel juhtkonnal välja teenida.

Just nendele valijatele meeldimise vajadus ongi 2017. aasta poliitika otsustaja, sest nende jaoks on vahetunud ainult juht, mitte ideoloogia. Usaldust saab teenida maailmavaateliselt sarnaste oluliste sõnumite edastamisega. Need on juba esil: venekeelne haridus, vene keele staatus rahvastevahelise suhtlemise keelena, «putinlepingu» mittelõpetamine ehk on vajadus edastada oma peamisele sihtgrupile meeldivaid teateid. 14. detsembri Tallinna TV «Meedia keskpunktis» kõlanud ettepanek muuta vene jõulud Eesti Vabariigi riigipühaks on lihtsalt üks pärl ketis.

Igasugune vähegi oluline muudatus selles Eesti kohta tohutus häältemassis, mida Keskerakond eelmisel korral sai, võib tähendada võimusuhete muutumist kogu riigis ja siin suuri riske ei võeta. Iga hääl loeb. Mingi aeg saab teravatest teemadest tähelepanu kõrvale juhtida lubadustega parandada elukvaliteedi, maksudest ja muust sarnasest rääkimisega, aga kuskil tuleb ideoloogia aeg. Siis läheb huvitavamaks.

Edgar Savisaart võib õnnitleda, tema aastate jooksul visa tööga loodud toetajad on võtnud vangi mitte ainult oma erakonna uue juhtkonna, vaid ka koalitsioonipartnerid. Need peavad riigilaeva tasakaalu nimel nüüd tegema näo, et neile see kõik meeldib. Kas see meeldib ka nende erakondade senisele toetajaskonnale, jääb aja otsustada.

2. Euroopa Liidu eesistumine

Igale jõule on vastujõud ja ootamatult on see  Euroopa Liidu eesistumine algusega 1.07.2016. Brexiti tõttu varasemaks tulnud aeg satub nüüd kohalike valimiste aega ja on hea uudis Keskerakonnale. Vajadus Euroopa ees ilus välja näha on tähtis ja lükkab edasi paljud konfliktid. Kõik on hirmsasti hõivatud ja pole aega tühja pärast tüli kiskuda. Koalitsiooni püsimise nimel tehakse palju, isegi kui selleks natukene südametunnistust väänata. Opositsiooni ja meedia kriitika võib sel ajal ka mitte eriti võimsalt kõlada, sest saada Eesti pildi peale sülitaja risk on täitsa olema.

3. Reformierakonna suunavalik

Uus juht saab selgeks juba mõne päevaga, aga see pole nii tähtis. Tähtis on suund pärast valimisi. 2016. aasta novembrirevolutsioon viis erakonna opositsiooni. Viis palju tegureid – küllastumine pikaaegsest valitsemist, pürgimus saada enamik olulisi ametikohti endale, presidendivalimiste ajal tekkinud mitu leeri ja usk oma võitmatusse. Tavaliselt karistatakse see ära, sest nagu spordis, on ka poliitikas enamiku kaotuste põhjus vastaste alahindamine.

Kui erakond on piisavalt tugev, siis praegune treeninglaagrisse saatmine võib isegi hästi mõjuda.  Testid tõestavad, et paljudest poliitikutele vajalikest omadustest (ausus, ekspertlus, intellektuaalsus, otsustusvõime, dominantsus jne) on ka Eestis kiiresti kasvamas aususe tähendus, ja see on hea märk ühiskonna ehk meie endi küpsemisest. Sallimatus varastamise, korruptsiooni ja muu sellise vastu kasvab silma all. Mõned promillid roolis poliitiku veres 15 aastat tagasi oli ebaõnn, nüüd kuritegu, nii muutumegi.  

Reformierakonna uuest suunast sõltub pikas perspektiivis palju, parim neile ja Eestile oleks päris poliitika tagasitoomine, suund kompromissitule aususele. Neist seda ei usuta, vana pintsaku peal on plekke palju, aga mine tea, äkki inimesed õpivad. See oleks hea ka teistele, sest looks konkurentsiolukorra. Kui valitakse teine, tavapärane taktikalise sebimise suund, siis on poliitilise antropoloogia harrastajatel tulevikus lihtsalt rohkem tegemist.

4. Hirm kadunud tõe pärast

2016 lõi eeldused, et 2017. aastal keegi ei julge enam midagi ja kedagi uskuda. Sündis termin «tõejärgne». Brexit ja Trumpi valimine koos kõhklusega, nagu oleks neid valimisi suunatud kuskilt väljastpoolt, jõudis nüüd miljonite teadmisse. Eks seda ole olnud ka varem, aga sel aastal hakati mõistma mastaapi, kui suurelt ajude puuderdamine toimub. Päris tõe ja meediatõe kõrvale kerkis kolmandana sotsiaalmeedia tõde, elu on nüüd nagu tõe kaubamaja, kust igaüks valib endale meeldivat.

Õnnelikke on vähe. Võltsteadete massilevik on halb uudis ka ajakirjandusele, sest kaob ära tõetootmise monopol, mis seni oli olemas koos hommikuse lehe ja õhtuste uudistega. Allikas, eliit, tavatarbija skeemi asemel on nüüd otsene liikumine allikalt sotsiaalmeediasse. Puudu on rohkem lugenud inimeste sotsiaalne kontroll ja seetõttu on otsesel valel lihtne toimetada. Ja selgus, et inimestel on  suur soov uskuda ka kõige võimatumat jampsi ja seda siis Facebookis edasi laikida.

«Meile ei meeldi tõde ja meile meeldib olla lollitatud,» kirjutas Oxfordi filosoofiaprofessor Luciano Floridi. 82 protsenti Stanfordi ülikooli tudengitest pole võimelised eristama valeuudiseid, kinnitab novembri lõpus avaldatud uuring. Maailma ühe prestiižikama ülikooli tulevasel õppejõul Toomas Hendrik Ilvesel on suur töömaa ees, sest tal on vägev kogemus, kuidas vale mõjutab elu nii riiklikul kui isiklikul tasandil.

Valeuudised muudavad nüüd aktsiate kurssi, poliitilisi valimisi ja suhtumisi. Kuidas toimib «vabadus ilma vastutuseta» infolevik, saime kehva kogemuse anonüümse kommentaari saagast. Demokraatia pidupäev ja rahva kollektiivne aju osutus aja jooksul hoopis millekski muuks. Sai selgeks, et need kommentaarid, mis ei olnud poliitiliste survegruppide ja trollide kirjutatud, on enamikus probleemse tervisliku seisundi sõnalised väljendused. Kiiresti väsivad ka muud revolutsioonilised formaadid, kui need on olemuslikult üles ehitatud võimalusele lüüa ilma vastulöömist kartmata.

Enamik inimesi on siiski normaalsed, ei taha kedagi kolkida ja valetada, nad tahavad lihtsalt teada, mis «tegelikult juhtus». 2017. aastal algab võitlus selle positsiooni pärast, sest see on võimas positsioon. Palju võimsam kui klikk, mis seni meediat juhib ja kus peatoimetajad on seoses reklaamimüügi sundvajadusega tihti lihtsalt klikkide ümberlaadimisjaamad. Väljaanded, mis saavutavad imago, et seal räägitakse asjadest ajakirjanduslikult kontrollitud ja tõeste faktidega, lõikavad tulevikus suuri dividende. Loodan.

Alternatiiv on ülemaailmne pasaloopimine, mis lõpuks viib vältimatult populistide võiduni. Paljudes riikides on see juba juuksekarva kaugusel, meie veel otseses ohutsoonis ei ole, aga mine tea.